MV

Valged helid

2012-02-13T22:47:00.000+02:00

Pühapäeva õhtul sadas lund. Autobussi teekond, valge keeris ümberringi. Merd ei olnud näha. Maad ei olnud ka näha. Sadam ootas piiril, et üks teiseks üle läheks. Selles peatuses ei väljunud keegi.
Juht vaatas kõige keerulisematel lõikudel alati graafikut. Miks ta ei kasutanud selleks sirget teed, jäi selgusetuks. Eks temagi pea sel üksluisel reisil enesele üht-teist tõestama.
See oli väga pikk ja väga anonüümne hetk. Lumetunnel, lumevalgus, lumepimedus, mõttepimedus.
Seda kujundasid:
Queen - You Take My Breath Away (tumesinised mõtted)
Queen - Teo Torriatte (tumerohelised)
Queen - Sail Away Sweet Sister (kahe eelmise heledam sümbioos)
Queen - Spread Your Wings (selle veebiku ärakasutatud lingid, kahvatubeež nagu Sammy elu)

Häiritud vastuvõtjaga aparaatidele ei ole tegelikult kuigi tervislik püüda Mati Undi signaale. "Sügisball" 33 aastat hiljem. Kas meid valdavad temaatilised meeleolud on ikka veel samad? Mis on juurde tulnud, mis ära jäänud? Sama palju küsimusi ja sama vähe vastuseid nagu ühes teatavas loengus.
Nagu elus.
Sellepärast ma armastangi tema loomingut.

"Ta teadis, et nii ei saa see kesta. Selle situatsiooni pidi lahendama see, kes ta oli korraldanud. Nii palju viisakust pidi elul ometi olema."
(Mati Unt "Sügisball")

Kõik inimesed on erilised, aga mõned on erilisemad.
Tavaliselt on erilised teised.
Kui mõnikord välgatab salajaste austajate maailm (ja neid on igaühel), siis võpatan ja värisen. Pärast unustan. Ei tahaks endast liigselt pidada.

Kaks unenägu, kaks armastust. Üks lihast ja luust inimene, teise mõtlesin vist ise välja. Viimasele ütlesin jah, esimene peab ise hakkama saama. See ei ohusta mind kuidagi. Unede turvaline maailm.
Mis on päriselt, on päriselt. Kümme minutit adressaadivaikust lohutab, kolmkümmend parandab. Poolest tunnist andunud kuulajasilmadest mulle juba piisab.
Kõik, mis tuleb hiljem, on boonus.

Ärge naerge kellaviietee üle!

2012-02-09T00:35:00.002+02:00

Ta neelas mu nõuandeid, kui ma õpetasin teda uuesti kõndima.
Anna mulle töötavaid lahendusi: kohe, siin ja praegu!
Andsin.
Aga kui ma olen oma lahendused ära andnud, pole enam vaja ei mu aega ega mind.
Vaata, ma ju jooksen!
Nüüd ta juba jooksebki, ma ei näe teda enam silmapiiri tagant.

See on minu väike töövõit, et ta on jalgel. Mida ma ei osanud edasi anda, oli ilmsesti empaatiavõime. Seda ette näha, et kõrge lend teeb inimese minu vajaduste suhtes pimedaks. Oh, ma ei arva tegelikult, et "pole enam vaja ei mu aega ega mind". Ma ei eelda, et alati nii mõeldaks. Küllap ei mõelda üldse, lastakse ajal minna ja aeg lähebki: kiirelt. Ma olen aru saanud, et inimkond ei oska enam paigal istuda. Vähe sellest - suurem osa meist (vähemalt lääne kultuuriruumis, vähemalt Eestis) ei oska isegi teha korraga ainult üht asja. Ikka kipume nihelema ja sügelema ja kuhugi mujale tükkima. Ilmne näide kiiruseihalusest tabas mind ükspäev sellisel kujul:

"Üks mu tuttav sai ka selle aine A. Oli paari päevaga kähku midagi kokku visanud." (vaevumärgatavalt üleolev ning tunnustav toon)
Veel enne, kui sõnasabast kinni sain, vastasin: "Aga mina tegin ju sedasama."

Oota, ma mõtlen järele. Kas ikka tegin? Aus vastus on, et ei teinud. Tegelikult oli asi nii. Esiteks: ma nautisin seda ülesannet ja mulle meeldis see teema. Teiseks: jah, ma kirjutasin ühe päevaga valmis kuus lehekülge, kuid sellele eelnes nelja päeva ulatuses mõttetöö. Õnnestusin õppeaines, aga elueksamil kukkusin läbi. Sest osavust, kavalust ja edukust näitab ning tunnustust toob praegu, 21. sajandi alguses see, kui kiiresti, lihtsa vaevaga ning hooletult elegantselt me kohustustega hakkama saame. Unustasin jälle iseend ära. Unustasin, et see pole minu mall, vaid miski, millele olen harjunud reageerima "aga mina ju ka" hoiakuga. Selle läbi on võimalik saavutada vähemalt mingigi pai meeltele, sest kummalisel kombel kärme tegutsemise eest kiitmiseks isegi peatutakse. Ei tundu olevat tähtis, kas ma protsessi käigus ka midagi õppisin. Eesmärgipärane maailm, kus ainult lõpptulemusel on mõõdetav väärtus. Kvantiteedikesksus ja pealiskaudsus. Ma kahtlen sügavalt, kas kiirus kvaliteeti süvendab.

Kurb tõsiasi: me ei tea, kuidas kiirelt elada.
Maskides näitlejad tänavatel, elu on rohkem teater kui kunagi varem!

See on hämmastav, kuidas ei osata enda jaoks välja mõelda süsteeme, mis aitaks tõhusamalt asjadega hakkama saada, kuigi see on just, mida ihaldatakse. Palju kära, vähe villa. Enne tegutse, pärast mõtle. Aga ju siis on vaja kogu aeg kuidagi ära täita, kas või ebaefektiivselt. Iga täitmata minut ja üksioldud hetk on natuke hirmus ning ühtlasi rariteet, mida tuleb tingimata Facebook´is jagada. Tudengid kehtestavad enesele sotsiaalmeediakeelde, et õigeaegselt kodutöödega valmis saada (absurd!). Ja google.com on üha enam muutumas terapeudiks, mille eesmärgiks on võimalikult lakooniliselt ja punktide kaupa õpetada inimkonnale uuesti seda, mida peaks juba teadma: mõistmist, rahulikkust, armastust iseenda ja teiste vastu. Elamist ja mitte ainult toimimist. Igaüks oskab peast tsiteerida mitmeid kõlavaid ütlusi edu ja õnnelikkuse saavutamise kohta. Need on motivaatorid, mida poleks vaja, kui me endale elamiseks aega jätaks.

Jääb pisut segaseks, kas asjade tegemisel varsti üldse on enam mingit mõtet, sest kui ei tee neid kiiremini kui kes iganes teine, ei ole mõistlik hakata jalgratast leiutama. Tunnustust ei tule nagunii.

Siis muutumegi mugavateks, süütundega.
Aga see on teine mure.

Tuleb tuttav ette?

2012-02-07T23:13:00.002+02:00

Kui ma olin väike, oli mul palju sõpru. Kord haige olles seisid nad terve igaviku akna all ning kutsusid kaunis kõnekooris mind õue mängima. Minu agarad püüdlused huultega tummi lauseid moodustada ei andnud tulemust või igatahes oli seltskond väga visa lahkuma. Tervetena kogunesime naljaka kujuga punastest majadest ja suurtest kollastest majadest tagatreppidele kodu või poodi mängima, naadilehed abiks. Julgemad meist tegid turnikate ülemisel pulgal kukerpalle või ringkujulisele redelile väljastpoolt tiiru peale. Talviti häirisime kutsekooli õpilaste hommikuund nende akna aluselt mäelt kelguga alla lastes. Aeg-ajalt ronisime üle traadist tara lasteaia (võõrastele keelatud) mängumaailma, kuigi mulle sobis aiaaugust rohkem hiilida. Üksijäetuna korjasin tühermaalt kevaditi paiselehti, kellele ei meeldinud vaasis olla. Kuid see oli minu väike rõõm neid emale viia, ülaste asemel.

Teise lasteaeda oli mul ometi voli minna väravast. Juba mitu nädalat vaevab mind küsimus, milline pilt oli rühmas minu kapil. Seal oli terve suur ruum väikeste ümarate plastikust avadega kappidega, mille alt kuubikujulistest kastidest piilusid sopased kummikud ja (eriti vinged) kahe krõpsuga tossud. Aga oma kapist mäletan ainult, et sellel oli minu meelest igavam pilt kui kõigil teistel (poolik õun või maasikas või muud taolist) ning et see oli reas kolmas ja kuulus enne kasvatajale. Kuni lõpetamiseni jäin ikka mõtlema, et küll tal võis kahju olla mulle oma kappi loovutada.

Kui ma pühapäeviti vannis ära käisin (ja see oli tõesti üks "ärakäimine", võttis hulk tunde aega), siis tuli telerist "7 vaprat" ja "Reisile sinuga", mille Maire Aunaste lõpetas alati lausega: "Näeme juba pool tundi varem kui nädala pärast". Ma ei saanud kunagi aru, mida ta sellega täpselt mõtles, sest nädalast pooltunni mahaarvestamise loogika käis mulle üle jõu. Ma arvan, et siis näitas ETV veel reklaame ning saadete vahel jooksis kõigele muule lisaks ka klipp pagulastest. Kes need pagulased on, kust nad tulevad ja mis põhjusel meie teleris neist räägitakse - ega ma selle üle vist suurt juurelnudki. See tumedates toonides süngevõitu episood kuulus telerivaatamise juurde ning meenub ikka iga kord, kui kuulen laulu "Kuhu küll kõik lilled jäid?" . Kas need kolm meeldejäänut ka tegelikult ühel ajal telemaastikul olid, seda ma tegelikult ei mäleta. Kõik nad, ühes vanniskäiguga, moodustavad siiski mu lapsepõlve pühapäevaõhtute vankumatu kuvandi.

Need olid väikelinnameenutused, mu esimesed mälestused elust on tegelikult Tartust. Vaheldumisi olen koduna üht teisele eelistanud ja mul on hea meel tõdeda, et vaekauss on jälle Tartu poole kaldunud. Kuigi tegelikult olen üks igavene rändaja tunnetuslikult oluliste paikade vahel. Kosmopoliit ja üle Eesti eksleja.

Ajalkõnd

2012-01-29T23:02:00.000+02:00

Viimasel ajal on mu sõnavarasse ilmunud hirmsal hulgal anglitsisme, mille põhjus peitub ilmselt vanas heas inglise seebiooperis "Heartbeat", mida ETV juba ei-tea-mitmendat-korda ekraanile toob. Minu seebikate suhtes kalk süda on mingis osas härdunud, aga see tundelisus hõlmab ainult inglise ja Põhjamaade toodangut, milles on natuke rohkemat kui vaid ilus kavatsus. "Heartbeat" võitis mu südame inglise huumori, meeldivalt isikupäraste karakterite ja kauni romantilise armastusega. Üpris softy minust, aga nii ta on. Peamiselt lubab see siiski ajas rännata, võimaldades kohal olla ühes 1960. aastate versioonis, et sellest perioodist oma mõttepilt kokku panna. Ajas rändamine.

Täna külmakaitseks Kaubamajas uidates tekkis ka üpris ajaloohõnguline tunne. Lõhnavad sulejoped ja kvaliteetkangast kleidid, mukid talvesaapad ja igat värvi ihupesu. Villased talvemütsid ja sukkpüksid kõigile pikkustele, Villeroy & Bochi vanaaegsed jõuluehted (allahinnatud) ja prantsuse mõõtu mannekeenid (või natuke kõhnemad). Punased veekeedukannud puupliidile ja küütlevad lauanõud, palju peegleid ja naeratavaid vormirõivastes müüjaid. Kaubamaja rõhub ajaloolisusele. Ilu, kvaliteeti ja natuke hoolivust me ihkame ning seda ta pakub. Otsekui ettekujutus heaolumaast ENSV-s. Nii, nagu see paistab sellele, kes on mäletamiseks liiga noor.

Ajalooline on seegi, et nüüd, kui on möödnunud natuke üle aasta, julgen ja võin ometi kord end natuke liikuma õhutada, tundmata sealjuures talumatut ebamugavust või suisa valu. Mulle näib, et see hetk vajab tähistamist.

Kohustuslikus korras

2012-01-21T22:04:00.000+02:00

Vaikus. Vaikusehetk on üks kõige lihtsamini tajutavaid momente. Kuigi ma kaalun tõsiselt tema tagaotsitavaks kuulutamist või punasesse raamatusse kandmist tänapäeva maailmas, kus tiksuvate kellade ja kauguses kulgeva maantee ühtesulav ümin on peaaegu et ülim, mida võib sel skaalal saavutada. Rahuloluks ja mööndustega vaikuseks võib siiski pidada ka läbi õhtuse lumevalguse minemist, mida täiendab alevi kollaste tänavalampide kuma. Kummalisel kombel suurendab selle ehtsust veelgi Freddie Mercury kaeblev "You Take My Breath Away". Selles hetkes on siis koos elu ülim õnn ja samasugune õnnetus, nende kahe piiridel mängimine on veetlev ja elustav. Kokkuvõttes tuleks vaikus ikkagi ümber defineerida, kuigi juba 1969. aastal võinuks selleks enam kui sobilik aeg olla:

"Ärganud varakult Rummidge´i hotellis tol hommikul, mil ta hingeõhk aurama hakkas, oli ta transistorraadio sisse lülitanud ning kuulanud midagi, mida ta tollal pidas Ameerika kõige hullemat sorti ennelõunaraadio ülimalt lustakaks paroodiaks, mis põhines sel lihtsal valemil, et lasti reklaame, mis midagi ei reklaaminud. Selle asemel, et reklaamida tooteid, reklaamis saatejuht iseennast - paisates eetrisse valingute viisi möla, mille kandvaks sõnumiks oli see, missugune vahva, lõbus ja südamlik kuju ta on - ning ka oma kuulajaid, kelle nimed ja aadressid ta ilmselt oli otsustsanud kõik eetris ette lugeda, mõnel puhul käis sinna juurde veel ka nende sünnikuupäev ja isikukood. Aeg-ajalt mängis ta enese ülistuseks mõne lühikese muusikapala või andis, ikka endise ohjeldamatu lustakuse vaimus, teada mõnest ohvriterohkest õnnetusest maanteel. Plaatide mängimiseks peaaegu aega ei jäänudki."
(David Lodge "Ühest kohast teise")

Ametlik argumendi ja oma arvamuse vahekord ei lahku minust veel vist niipea, ei, tõesti mitte. Mitte pärast korduvalt mõnest sõnast kuuelehelise teksti tootmist suuremal või vähemal määral otsitud põhjendustega. Aga rutiinsest õppimisest tekkinud tuimus hakkab igatahes lahtuma. Mõned mõtted on koguni vaimukad, eriti pärast verbaalselt värvikireva "Frenchi ja Koulu reiside" lugemist. Pole suuremat õndsust kui lugeda täpselt neid raamatuid, mida soovin, täpselt sel ajal, kui ma seda teha tahan. Sama kehtib muudes eluvaldkondades. Tuhkatriinulik ahjukütmine ja kaaslastele peoleminekuks pesutriikimine on üllatavalt teretulnud tegevus. Ainult oma kõrvitsa lõikusin täna küll tükkideks, allesjäänud poolega kõlbab ehk veel ballile sõita. Sest õige varsti torman hundipõlvest rõõmsalt inimeste sekka tagasi.

tuul Kuul

2012-01-08T00:35:00.000+02:00

Uue aasta alguses tahaks alati midagi väga kokkuvõtlikku ja õiget öelda. Aga viimase kuu jooksul on mu sõnalimiit üsna piiri peale kukkunud seoses nende klanitud esseedega, mida omaenese ametliku nime all ülikooli esitan. Enne kirjapanekut sunnin end uskuma, et just nõnda asjad ju ongi. Sest vaevalt olen kunagi lugenud läbi vajaliku hulga raamatuid või mõelnud ära vajaliku hulga mõtteid. Loll järjekindlus ja loll õnnelik naeratus ja ehk läheb hästi!

Sest tegelikult ju läheb. Protestija minus hakkab vait jääma ja seda suurema hämmastusega kuulan, et mõni tahab lisaks valimistele rahvahääletuselgi vastuhääli anda. No ma ei tea... kas ei ole alatasa kibestunult raske elada?

Et mul sõnu väheks jääb, on sellegi süü, et kokkuvõtte tegin ära kirjas, mis potsatab mu postkasti uuel jõulujärgsel nädalal. Ma leidsin, et möödunud aasta oli positiivne (ja see pole klišee!). Vaatamata valule, mis mind tunamulluse aasta detsembrist alates jälitab. Sest kui lahendus on olemas, ei loe tegelikult, kui palju aega kulub selle toimima saamiseks. Aga oma tiivad olen küll enneaegselt varna riputanud. On aeg nad sealt ära korjata ning uuesti selga proovida - ehk kasvavad veel edasi.

Ma olen üle kahekümne, kas ma olen täiskasvanu? Ei ma ole, teen ikka armsaid lollusi. Aga mõnikord ma mõtlen, et ma ei ela. Et tõeliselt ma ei ela. Mu päristubades ja mõttetubades ja tundetubades liigutagu vaikselt ja ontlikult. Kuid suures plaanis on mul ju veel aega.

Olles hoo sisse võtnud, on mul aega oodata, kuni jõuan õige ristteeni, kust pöörata hüvakule, ja siis jälle hüvakule ja jälle...

Polar-bear-shaped indeed!

2011-12-25T01:23:00.000+02:00

Selline mu tulevik tuligi. Ootamatult.
Ilusaid jõule!

I´ve seen future and it´s polar-bear-shaped.

2011-12-01T00:22:00.001+02:00

Mul oli vaja talve luitunud valkjassinist ja seda, et rohelus päriselt ei ununeks.
Uuel pinnal.

Uuel pinnal kõik need paarteistkümmend intonatsioonivarianti Heiti Talviku luuletusest "Poeet". See on loogiline valik "Tähetunni" etenduste jaoks, kui pole tahtmist eksponeerida õõvastust ja ängi.
"Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules."
...

Ma ei triivi igas tuules, olen üsna paikne. Ankur on koduses või raamatukoguses seinakontaktis, leidku mind, kel vaja!
Vaim tahab lugeda, keha ei taha. Oleme konfliktis, nagu ikka. Kumbki neist ei mängi viiulit. Ja süda kripeldab.

Kripeldab siiski, kui paneb punamütsikese jooksujalu haigele vanaemale kooki ja veini viima (moos peab omal olema). Hallmütsike hallis mantlis viib tõbisele ravimeid ja armastust. Eks sai laupäeval liiga hilja vanamehele (kes ei olnud vana) kasevihaga üle küüru tõmmatud. Nüüd ei aita ka Kunksmoori tarkus, tuleb põdeda.

Kui juba tarkusest kõnelda, siis Tartu esindushoone, ülikooli peamaja särab linnas kõige kaunimalt. Majesteetlikult. Heledalt. Nagu Polar Express või Coca-Cola jõuluvana veoauto.

Kuugel-Muugel on tark alati, mitte ainult jõulude ajal.

"See ongi see häda," mühatas Kuugel-Muugel."Sinu nägu on täpselt samasugune nagu kõigil teistel. Vaata ise - kaks silma üleval," (torkast ta sõrmega õhku kaks punkti), "keskel nina ning all suu. Teil kõigil on täpselt samamoodi. Kui sul aga oleksid näiteks silmad ühel pool nina või siis suu pealael, oleks sind sootuks lihtsam ära tunda."
"Aga see poleks üldse ilus," vaidles Alice vastu. Ent Kuugel-Muugel sulges silmad ning vastas:"Oota, kuni sa ise oled ära proovinud."
(L. Carroll "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi")

Kole küll, kui inimene iseendast joovastub.

Me ei ole mättad, me oleme pokud!

2011-11-23T23:35:00.001+02:00

Luunja helendab üle Tartu juba poole päeva paiku, kella nelja künnis on ületatud. Linna kohal hõljumas vapustavad uduvaalud, ma ei usu üldse, et taevast enam olemas oleks. Raekoja platsil saaks teha oranži laternateviiruga pilte, tumedaid, uusaegseid. Süngelt ilus.

"Janu". Haiguskirjandus on olemas. Mu enda hüpohondriku-elu hakkab esimest aastapäeva tähistama. Sellestki saaks romaani, vähe võrdse muidugi. Üldse mitte kõndida on ikkagi dramaatilisem kui ohverdada mõneks ajaks suur osa sellest, mis õnnelikuks teeb. Sest viimasest saab kergemini vabaks, kõik hingeline läheb üle ja juba lähebki :). Ja Valev Uibopuu on üks ütlemata ilus nimi.

Varem kunagi pole mind häirinud päikesepaistmatus ja see, et tänavatel vastutulijate nägusid ei näe. Inimesele on kasulik olla rohkem "väljas" kui "sees", nii ma tunnen sellest häirest rõõmu.
Küünitan koduse soojuse poole nagu kevadine taim. Olen selle sõber, kes suudab seda pakkuda. Kuniks ise võin, armastan ennastki.

Kui tahaks ja julgeks orienteeruda olevas ajas, peaks lugema S. Zweigi "Eilset maailma". Tundub, et tema teab, ka sajand hiljem.

Aga tükk täpilist sitsiriiet on ikka seesama polka dots taskurätikul. Rohkemat ei peagi ta pakkuma kui põnevust sügisuttu, kohmetust enam, tähendust vähem.

Ja millal ükskord lõppeb see "Tartu marss " raekoja tornis?

heledad majad

2011-11-17T01:24:00.001+02:00

Mustamäel on laupäeva hommikul kell kaheksa ootamatu võlu. Veekann suhiseb, aga muidu on vaikus. Ükski laps ei mängi lasteaias, keegi ei lähe, riidest kandekott käes, turule. Üks silm on vastasmaja akendes helendav, teistes elamistes magatakse alles nädalat välja. Majadel on oma ajalugu (kellele selles defitsiitses jagamismängus sai esimena osaks see kahetoaline?). Aga võib-olla on see lihtsalt miski, mida korterilaps jääb terveks eluks taga otsima, olgugi tal hiljem maad ja majad: korrapärasus. Ühesugused read, igal ristkülikul oma number,vahel ruudukujuline murulapp, liivakast, vaibakloppimispuu. Ja maja taga sõidavad trollid, sõidavad juba nelikümmend aastat järjepanu. See on kindlus, mida ei leia mujalt.

Kui nüüd sellesse trolli astuda, mis kesklinna poole viib, kaob lummus ära, uus tuleb asemele. Kortermajad taanduvad, kaubanduskeskused lähenevad. Kilomeetrite viisi moodsat turgu. Mammutpoed, mis üritavad sulle müüa korraga kogu elu. Kui on tunne, et see kõik tuleb vastu võtta, siis peab põgenema, muidu saab inimesest šopinguhunt, tige iseenda ja maailma peale. Tõepoolest, laupäeva kohta liiga palju kurjust kohtas neis keskustes. Sest seda suurt ala enesesse võtta on ikka raske küll. Üldse on inimesel vist keeruline haarata globaalset pilti, nii et servad ei hägustuks. Eestigi on selleks liiga suur. Vähemalt minu patriotism on palju lokaalsem. Mõned tänavad Tartut, natuke Läänemere äärset maad seal kusagil Pärnu taga. Seda suudan ma hoomata kõigi meeltega ja täiesti. Lõuna-Eesti kuppelmaastikult ja põhjarannikult tahaks õhtuks koju jõuda.

Seetõttu ma vist ei saagi päris hästi aru sellest eestlaste massiliikumisest, mis tekib laulupidudel või spordisündmustel ja skandeerib oma eestlust maailma. Mis see on, mida me öelda tahame? O n meis midagi või me ainult o l e m e? Kas "meie oleme" ongi siis ainuke, mis meil ON? See pole ju tõsi, see on keskpärane. Ja kes meid siis kuulab, teisigi ju o n? Oh, seda eestlase uhkust, puutumata pole keegi! Aga ma tahaks kangesti, et see originaalsus, mis meis on, ei mattuks pugejalikku enesetõestamisse.See on keeruline asi, veel raskem sõnadesse panna. Me oleme sel teemal juba vaielnud ka, lõpuks tuleb välja, et kõigil on õigus, aga kõik tahaksid midagi enamat.

"EHA: Ja sa pole kunagi mõelnud, miks kõik nii on ja mitte teisiti?
AMANDA: Mõelnud - jumalale tänu, ei!"
(H. Raudsepp "Põrunud aru õnnistus")

Põlen

2011-11-09T20:35:00.000+02:00

Eilsest õhtust saati põlen. Elukorrast kirjutan muidu vähe, nüüd siis ütlen, et elukorda polegi praegu. On ainult olukord: ma magan ja joon sidruni-ingveri-kaneeliteed, kuulan internetiraadioid ja vaatan telerist kõiki saateid. Kes veel mäletaks, mis on raamatud või mida nendega tegema peaks?Või mis väljas toimub? Seda elu ei ole olemas. Vaid jalatallad ja peopesad on ärkvel, neile see temperatuur sobib. Või kes teab, mis see paras kraadki üleüldse on. Ma peidan end teki alla ja ootan värisedes ööd ja üks mängib kõrval tähesõdasid, naeratab tasa ja käib minu eest poes. Seda, kes kätt hoiaks, on ikka vaja, ma arvan. Üksi oleks raske haige olla. Siis ei teaks ju üldse, milline tüdruk ma olen, kuum või külm.
Aga mul on ikkagi hea olla, sest mul on head sõbrad. Mõnikord nad lähevad lahti ja see on nii ilus. Jälle natuke lähemal. Teineteisele ja iseendale.

Tuberkuloosikirjandus on omaette nähtus, aga niisama haiguskirjandus ilmselt ka.
Niiviisi põledes tuleb igasuguseid mõtteid.
Kiduraid mõtteid, jaburaid mõtteid, põduraid mõtteid.

muinasjutumaal on kevad

2011-11-03T13:29:00.001+02:00

Ma otsin seda linna sinu silmadest...

Ja ei ole sugugi teada, kas sel ajal, kui ma lippan ringi oma paadisildadel, ei lenda sa viimaks õhupallina sinna taevaavarustesse ega tule enam kunagi tagasi. Nii mõnedki on läinud, nii mõnestki oli mõnda aega kahju, sest nende silmis oli linn. Võib-olla polnud see päriselt minu, aga see oli vähemalt piirkond, mida ma tundsin. Millisel maal ma olen nüüd, millises tuledesäras, millises linnas? Ma ei tea seda. Kuid kes teab?

See kõik algab väikestest asjadest. Ma tõstan su peale häält tühiste asjade pärast. Varsti on Euroopas sõda. Kõik ongi niisama lihtne. Just niisama lihtne kõik ongi. Ma ei tea, miks me selle enestele nii raskeks mõtleme.
Lillelapselik suhtumine. Naiivsed Daphnis ja Chloe. Naiivne mina. Aga juhul, kui ma viitsiks näha linna, omaette maailma igas silmapaaris, mitte otsida kindla linnaga kindlat silmapaari, oleks elu ilmselt palju õnnelikum.

Aga Tammsaare elab seal silmades ja temas on sügise rahulikku suremist. Kõikjal on värviline küll, aga ühel hetkel pole enam midagi. Lihtsalt mitte midagi. Siis tuleb talv ja ütleb: "Sinu jumal on surnud". Ja kui sa oma peasse ära eksid, siis on ta seda kindlamalt surnud, mida rohkem sa üritad teda sealt leida.

Ah, õnnetu indiviid, keda keegi ei mõista!
Ah, õnnetu indiviid, kes iseend ei mõista!

Kas nüüd peaks järgnema "aga õnneks mina ei?". Kõik püüdlused olla ideaalinimene jooksevad luhta, kes siis seda ei teaks. Ainuke tõeline võrdlus on võrdlus iseendaga ja see töötab.

See maailm on heleroheline ja lilleline ja helgeid värve täis. Ja Shakespeare kirjutab seal oma sonette ja Marie Under ka. Ja keegi ei sõida kunagi Siberisse muidu kui vaid omal vabal tahtel ja inimeste saatused ei lähe katki ja kõik on kultuurne. KULTUURNE, isegi labasus.

See viimane oleks juba ülim tipp.

2011-10-24T21:54:00.001+03:00

Ma ei oska asjadest kohe midagi arvata.

Sügisseosed

2011-10-05T22:45:00.001+03:00

Sügiseses hämaruses põleb koduköögi pliidi all tuli. See ei ole siin, on seal. Üks on, teist mitte. Kui parajasti on kõne all "siinolev", siis "sealolevat" pole ülepea olemas. Seda ma kogesin ühel pikal väikelinnapõlvel, kuidas on ainult SIIN, aga mitte kunagi SEAL. Tartu on teistsugune, ta võtab kõik vastu. Selles linnas on paljud mujalt tulnud, kohalolekumiljöös juurteta, üksteise külge klammerdumas. Ning vajadusest kodukolde tule järele sallitakse siin teist eestlast natuke rohkem. Õudset üleolekut ei taju sugugi.

Just seetõttu on siit pärit nii palju erinevaid lugusid. Üks kõige paeluvamaid eestlaste teelt (neid võib olla teisi, tuhandeidki), on Betti Alveri ja Heiti Talviku lugu. Ma ei tea sellest õieti midagi enamat peale selle isikliku lumma, mis haakus külge juba ammustest kirjandustundidest. See on lugu ajast - aja lugu. Kui ebaõiglaselt, häbematult vähe neile seda anti, kui sünge oli lõpp ja rõhuvalt poolik üksiolek! Mis tunne oleks kaotada midagi nii kallist, et see viib tüki hingest - ei õieti midagi muud, aga tüki hingest? Ma arvan, et see on natuke Alveri "Tulipunase vihmavarju" moodi: "Ema lubas osta uue varju,/ mis on veelgi kenam/ uut aga,/ uut/ ma ei tahtnud enam." S e d a s a m a ei saa enam tagasi. Vaat nõnda on ka selle kodukolde tulega, mis meenub vahel keset linnatänava kära. Seda otsitaksegi hämaratel sügisõhtutel Tartu seltskondadest, kuid uus lõõm ei asenda.

Samuti ei saa asendada seda tervist, mis on pillimängust katki läinud. Edaspidi oled rabedam, vähemate närvidega pealegi. Aga muusika on kunst, isegi selle avangardsed ja ehmatavad kujud ei pea valusad olema. Selle kunsti teenimine on hingava, m õ t l e v a inimese ülesanne. Ärgem muutugem robotiteks! Jah, aeg on läinud kiiremaks ja koos sellega elu ning keegi tahab, et me ometi kord midagi ära teeks. Ära viivita, eks ole. Aga tegelikult pole maailma ja minu vahel midagi muud kui mina ise, keda ma enesele pidevalt tõkkeks ette sean. Mina olen iseenda käskija. Vahel on selle tõdemuse tunnistamiseks vaja müstiliselt sügavate silmadega inimest. Elu sosistatud saatesõnad.

Nii et Heiti Talvik pandi rongile, aga teda ei viidud Alveri lapsepõlvemaale "Jõgeva ja Pedja vahel", vaid sinna, kust leidis end palju rohkem inimesi, paljajalu ja kurnatuna. Ei oleks see raudteelõik võinud unistada nii paljudest reisijatest. Ega võinud minagi neil mineviku muusikapäevadel näha ette tuleviku viibimisi selles väikeses raudteelinnas, Jõgeval. Temas on ka kõvasti "siin" olemist ja palju vähem tundub "seal" midagi olevat, aga ometi pole need mõisted niisama jäigad kui tolles teises väikelinnas. Sest siin on raudsed ruunad alati esindanud võimalust tulla ja minna. Seepärast on "olla ja jääda" mõistlikult tagaplaanil.

Üks luuletus, mis ei sobi kuidagi katkiste saatustega, rongirataste lõginaga (sest see kõik tuli hiljem) ning õieti selle kogumikugagi, kuhu ta esmatrükis kuulub. Ent minuga (minule) ta sobib: meenutus pildi, viisi ja värinaga suvisest teatriöö hämarusest, mille ma endaga sügisesse kaasa olen võtnud. Sosinad öös - kuula!

"Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.

Ja sireleis mul särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.

Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.

Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.

Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit."

(Heiti Talvik "Simmanil", kogumikust "Palavik")

lonkab ühte jalga

2011-09-28T21:57:00.002+03:00

Kaks kurja päeva.

Kohe mitte miski pole õige.

Päike näitab end valedel aegadel.

Inimesed ei räägi õigeid asju.

Mina ei taha õigeid asju kuulata.

Inimesed räägivad e n d a s t.

Kes räägib minust?

Mina ei räägi endast.

Me vaikime.

Sina räägid endast.

Mina vaikin.

Sõnad ei tule.

Meie räägime sinust.

Ja siis ma plahvatan.

Põmm.

Seegi on sama hale kui mu rääkimisviis.

Inimesed on valel ajal nii abitud! Nii süütud, ahhh - nii osavõtmatud!

Ja kõige tipuks ma ise selle kuhja otsas - kõige abitum, kõige õnnetum, kõige looja.

Seda tuleb ette, seda olukorda, mis on nii sammal kui sammal ehk siis täielik mõttetus. Tahaks kõik ühiskonna patud välja karjuda, aga no mis sa ikka kisendad, kui ise süüst prii pole. Ja kellel on siin ülepea süüd, kui midagi pole juhtunud? Ükspäev ma kuulsin sellist heli, mille saatel polnud võimalik mõelda. See oli vabastav, õnnestav! Ma ei uskunud varem, et nii võiks võimalik olla. See kõlas nagu lahendus. Aga mõtlemine on üks väääääga arukas tegevus (nõnda ütleb Saatpalu lastejuttude kasseti sissejuhatuseks). Felix Ormussonile oleks mõlemad meeldinud - nii mõtlemine kui mõtlematus. Tema keeldus ka oma vigu nägemast. Teisisõnu: temagi ei osanud õnnelik olla, kuigi nime poolest oleks see olnud talle isegi vaat´et moraalne kohustus. Alice maailma Unihiire kaevuelanikud vinnasid kõiksugu asju, nagu mmoos ja mmälu ja mmitmus... - ja mmõte? Kas onu Konstantin ka mõtelda armastas... no küllap ikka - siiski riigi esimene mees. Kuid tee moosiga meeldis talle kindlasti. Ta oli väga maias, nagu ühele õigele Pätsule kohane. Aga mulle meeldib meega. Mmeega, mitte mmoosiga.

Ent kui mainiti sissejuhatust, siis peab mainima ka väljajuhatust.

Mul oli ka Sipsik, kootud. Koid sõid ta ära. Kuid raamatu-Sipsik elab. Väiksena nägin ta mänge. Alles ülikoolis märkasin trikoloori.

raamatukogupäev

2011-09-24T18:38:00.002+03:00

Lõunane kohvik ja lõunane päikesepaiste. Üks neiu loeb kõige nurkmises lauas "Bard Beedle lugusid". Loeb ja loeb, samal ajal, kui mina süvenen "Felix Ormussoni". Siis ühel hetkel rüüpab ta oma joogi lõpuni, ajab raamatukarva jope selga ning jalutab minema. Nii üürikest aega teda oligi, seda printsessi muinasjuttudega päikesevalguses.

Aga mina loen oma "Felix Ormussoni" edasi. Olen alles õige alguses, ent armastan seda juba. "Ekke Moor" on parem kui "Nipernaadi" ja "Felix Ormusson" on parem kui "Väike Illimar". Miks see nii on, ei tea. Ja miks eestlased rohkem hindavad hilisemat loomingut - ka ei tea. See oodatav küpsus on mõnikord liialt asine ja hoopis rõhuvam kui nooruse lennukas stiil. Aga Felix Ormussoni sisu on vana ja raamat ise on ka vana, kuigi mitte nii eakas kui see, mis seal kirjas. Eksemplar kuulub Torontos 1951. aastal trükitute kilda, on eriväljaanne, mõeldud kingituseks Ü. Eesti Kirjastus ORTO liikmeile. Raamatukogu on sellele ka omapoolse sildi kleepinud, mis võiks olla meelespea igale tänasele lugejale, kuna ta käsib: "Hoidke raamat puhtana. Raamatu kaasaskandmisel pandke raamat paberisse. Ärge tehke raamatusse sissekirjutusi. Ärge keerake raamatut kahekorra. Hoidke teda vihma ja kuumuse eest." Eks ole: kõik see, mis on üldiselt raamatukogu raamatute saatus.

Aga mida siis Felix Ormusson ise ütleb, muidugi, F. Tuglase mõtte ja käe läbi? "Kui kerge ja mõnus on elu! See on mulle ootamata. See halvab mõtted, ja ma tahaksin ainult puhata - inimestest, kunstist ning närvipalavikust. Süüa määratud tundidel ja minna varakult magama, - see on väikekodanlaste viis. Vaimuaristokraat valvab ööd ja magab päevad ning ei söö tihti üleüldse mitte. Kuid pole paha olla vahel ka väikekodanlane. Vähemalt inimese organism on alati selle poolt." Arvan, seda väikekodanlust võiks ka XXI sajandi alguses natuke rohkem olla. ma usun, et vähemalt mingis mõttes oleksime kõik õnnelikumad.

Raamatu servad narmendavad. See tuleb poognapaberist, mitte eakusest.

Seda tädi, kes mulle "Felix Ormussoni" laenutas, nägin linnas veel mitu korda.

Aga teadusraamatukogu katusel rabistas vihm. Siis läks valgeks, kärgatas kõu ja ma mõtlesin, et kas mu arvuti juhe ikka sai seinast välja tõmmatud. Ning kohe seejärel - kui materiaalne ma olen! Lugesin üht Tõnu Õnnepalu Vikerkaare kirjutist ja mõtlesin, et millest ta õieti räägib. Kõneleb sellest, mis on, aga see On omas kontekstis on nii tavaline, et seda tavalisust ei märkakski, kui Õnnepalu seda üles ei kirjutaks. Ta on ka materiaalne, oojaa, aga see hõlmab rohkem saunu ja kasevihtasid. Aga seda, kui inimesel on võimalik oma käega kasevihta teha, ei oskagi ju kuidagi materiaalsuseks pidada. Selleks peab ikka olema mõni tehnikavidin või uus kaelakulin või vähemalt rahagi, mille eest seda kõike osta. Sõnaga - ikka midagi asist. Näiteks need kastanimunad, mida ma eile käes hoidsin ja millest üks kogu aeg maha pudenes, ei kuulu materiaalsususse selles kontekstis, sest neil pole hinda. Vähemalt siin, Eestis, kus nad süüa ei kõlba.

Õues oli vihm õhu külmaks löönud. Aga vahtralehti keerles ikka siin-seal ning mulle meenus öine unenägu, milles olin kasvatajaks-õpetajaks ehk lühidalt - mentoriks väikesele kuningapojale. Seal oli ka parasjagu neid sügiseseid värvilisi lehti, mida me koos vanaemaga hunnikusse riisusime - sealt lossi eest, mis asus parajasti kartulimaa ja traataia vahel. Aga kui noor ulakas kuningapoeg aiast üle tahtis ronida, oli selle asemel korraga heleda liiva karva kivist müür. Sellised lood muudkui tulevad ja tulevad unenägudest ning ega tea - ehk elab kuningapoegki siinsamas kõrvaltänavas, nagu kirgiiside eeposekangelane Manass.

eluteater

2011-09-19T22:01:00.004+03:00

Kui juba muusika, siis ikka värvid. Svjata Vatra tromboonihelid on nii mahlakalt samblarohelised, kui nad lisanduvad sügavsinise mere karva taustale. Sekka pisut tumekuldset päikest või, minugipoolest, kukeseeni sellessamas samblas. Seevastu Gjangsta on kindlasti leheroheline, ainult õige vahel vilksatab kõrget helesinist taevast, muidu paistab kollane päikeseketas puuderoheluse alla. Sellest tulenevalt on viimane koosseis pigem kevadiste tuulte saatel kuulamiseks, kuna Svjata Vatra oma samblarohelisega on tummiselt sügisene. Üks veikleb, virvendab ja sahiseb nagu kevadine ojakallas, teine on kui sügisene mets mere ääres. Ainuke, mille värvi ma sugugi üheselt ei oska nimetada, on torupill. Tema helil on liialt palju varjundeid, mis lubavad kord siniselt, kord vahtrakarva kõlada. Selle üle peab veel aru pidama.

Ja kui juba inimesed, siis ikka silmad. Nendest loeb kõik, isegi kui keha ja sõnad muud ütlevad. Üleolek, kadedus, pettumus, aga ka magus armastus ja avatus... Kuid isegi neid viimaseid ei ihka ma niivõrd näha kui rahu: puhast, läbipaistvat ja sügavat. Siis tean, et kõik on korras, ei pea muretsema.

päikese all

2011-09-14T08:21:00.004+03:00

Mõnel sombusel päeval on ikka olnud tunne, et oleks hea end ühe mõnusa raamatu ja tassikese teega teki alla kerra tõmmata. Noh, nüüd on mul see võimalus umbes 150 toredama või vähem meeldivama eksemplariga. Mulle ei maksa tõesti midagi leida Tolkieni päkapikud kõrvuti sammumas Tacituse germaanlastega, kusjuures neid kõiki jälitab Vilde musta mantliga mees. Lugemisest vabal ajal värvin suurt päkapikkudega plakatit ja olen küll igal pool mujal, aga mitte üheski paigas, mis soodustaks rahulikku mõtisklust ühe või teise teose üle. Sellest tulenevalt on mu virtuaalne maailm nii rikkalik 3D, et arvutit polegi õieti tarvis käivitada.

Enamasti olen ma ikka kuhugi teel või sealt tulekul, et jälle uude kohta siirduda. Nõnda on mul tegelikult küllalt aega mõelda asjadele, millele tavaliselt tähelepanu ei pööra. Näiteks valikud. Suvel visati mulle loosiga pensionisammas (mis tähendab ühtlasi, et ma vabanen kõikidest kaubamajades varitsevatest lipsu ja ülikonnaga küttidest seda kergemini). Kogu reaktsioon, mis minu rõõmule järgnes oli "oi, miks sa ise siis ei valinud"- taoline. Ma olin küll õ n n e l i k, et midagi ometi kord minu eest ära tehti! Ei igatse sugugi nõukaaega, aga mõnikord, ma leian, on meile ikka liiga palju valikuid antud, millega tegelikult ei oska midagi peale hakata ja mis häirivad sellevõrra elurütmi. Peame siin tohutult oluliseks, milline pank hoiab meie raha järgmised 40 aastat (ja see on ärevatel aegadel väga pikk aeg), aga kui meile antakse valida, mida sööme, siis kaovad ikka kartulikrõpsud ja valmistoidud enne poelettidelt kui kurk-tomat ja muu värske kraam. Nojah, südamehaiguste ärahoidmisse investeerimine ei tundu just kuigi tähtis olevat. Tulevik on ju ees nii pikk... Raha kogumine on kasulik, aga mõnikord ma mõtlen, et olevikku võiks ikka veidi rohkem panustada.

Aga täna õnneks ei ole sombune päev ja mul on võimalus akna taga juba parajalt punavate vahtrate alt läbi (ja krõpsuletist mööda) enesele toitu hankima minna. Sest mis see elu on: sööd, seedid - ja käid loengutes.

teekonnad

2011-09-03T21:13:00.003+03:00

"Toimumise hetkel näib olulisena enamik sellest, millega oleme hõivatud - tülid, lootused, see, mida keegi eile ütles, ning mida me homme teha tahame. Kuid tegelikult on vaid väga väikesel osal meie muredest tähendus ja sedagi vaid suhtelises mõttes. Kas on võimalik üles ärgata, et näha, milline on elu tegelikult, näha selle olulisust, sügavat tähendust ja ilu?"
(Radha Burnier "Inimese uuenemine")

Hetkel näib üsna olulisena uus sügis. Püüan oma füüsilist olemust natuke koostööaltimaks vormida. Vaimne töötab õnneks iseenesest. Loeb ajalehti ja raamatuid, ilma et ma teda sundima peaksin. See tähendab: ma olen selles sügises sees. Langen taevast vihmapiiskade ja üksikute kollaste lehtedega võidu. Sel teel näeb ja tunneb ühtteist. Ühes Tartu linna pargis oli millegipärast lambalõhn... Laupäeviti toimetavad inimesed oma eramajade aedades. Koguvad valminud pirne-ploome, parandavad väravat, kõpitsevad siit-sealt, kuidas keegi.

Ma tahaksin oma kollased ketsid riputada kuivama päris harilikule pesunöörile viljapuuaias, mida paraku ei ole siin, linnas käepärast. Tuleb leppida üürikorteri torustikuga ja sellega, et ketsidele ei jäägi külge peaaegu üleküpsete õunte lõhn.

Tartus on uskumatult ilusaid tänavaplaneeringuid. Ja uskumatu on ka see, et ma neid juba varem avastanud pole. Aga praegu me kõnnime küll öösiti mööda puiesteid. Noh, nüüd siit pöörame vasakule ja olemegi kohal! Uksest sisse, tasa-tasa, kingad võtame esikust kaasa, eks! Tasa-tasa, siis keegi ei märka! Ei märka sedagi, kui me hommikul jälle tasa-tasa välja hiilime. Õigemini: mina hiilin, sina lehvitad trepil. Ega tegelikult polegi päriselt põhjust sedasi salatseda. Lihtsalt hea on ja ma olen jälle võinud tunda vana-eestiaegset tudengitunnet ühes soostereotüüpide ja esimese kohtumise magususega.

Pähekaranud mõtted

2011-08-20T15:01:00.001+03:00

Kas armastus kestab kauem kui see suvi?
Mis kasu on kuulsusest, kui sa seda kasutada ei oska?
Ma arvan, et hästi on just nii, nagu parasjagu on.

Kaks sinakat seika

2011-08-18T16:34:00.004+03:00

Kaks sinakat seika, mis on mainimist väärt: õhtud mõisas ja üks teatav kuupaisteöö mererannal.

Need mõned minutid, mil saab tuhiseda uksi lukustades mööda teatrimaailma, on väärt... no ma ei tea... võib-olla rohkem kui kuld. Saalis on natuke umbne, toolid risti-rästi, nagu oleks sealt sõda üle käinud, kuigi tegelikult vaid kolmetunnine vaatemäng. Seal pole kunagi päris pime, ainult sinihämar. Pärast etendust on tühjades ruumides nii palju elu! Iial ei tea, mil kuuled samme, mis kellelegi ei kuulu. Kõik on viimseni pinev. Hirm ja õnn, mida justsama tunti nii laval kui publiku seas, on kivistunud. Otsekui ripuks seesinane elu nüüd liikumatuna õhus, ega kavatsekski kunagi lahkuda. Siis ongi õigem sulgeda kõik aknad, lukustada kõik uksed, et maagia minema ei pääseks.

Ma polnud kunagi näinud täiskuud sillerdava mere kohal. Kontrast kui selline saab elavaks lõõmava kollase tule äärest sinkjasmusta öösse minnes. Uskumatuid kujusid on taevas, kui oskad ja viitsid vaadata! Uskumatult hele on taeva jälg veel. Tasane tuul, soe vaip ja õige inimene. Ja siis see kuu, mis täiustab kõike eelpool nimetatut. Minu ja tema kõrvale ei mahu enam kedagi teist, olgu neid või miljard sealsamas mererannas. Me oleme ikka kahekesi: mina ja täiskuu - taeva ainuke lummav silm.

Üks hoogne pidu, mil ma olin laval.
Ja teine hoogne pidu, mis täis sulaselget armastust.
Mis saab edasi?
Ma ei usu, et ma tahaksin vastust.

välivoodi

2011-07-30T22:54:00.001+03:00

Ma nägin elevanti. Elevanti, lontis küüruga kaamlit ja albiinovarest. Harry Potterit ka. Vähemalt millelgi on tõeline lõpp siin ilmas. Ilmselt. Ma nägin väravaid, mis avanesid mujale kui mõisaõuele: meri ja merehõng ja kummaline taevas, justkui varjaks päike end peene pilvepitsiga. Vihm langes massiivse kardinana, jättes igaveseks enda teada kõik, mida ta varjas. Äike summutas viimasegi heli - naiivsete silmade pilkumise, üksikute hingede appikarjed, kes ise ei teagi, et hüüdsid. Aja jäljed Prantsusmaa kivis eesti kuurortlinna puupinkidel, pikal raudteeperroonil, millelt unistusterongid stardivad igaühe tõotatud maale. Peatäis meelitavaid mälestusi ja palav soov end päriselt Haapsallu ankurdada.

Ma näen mõisa väravaposte ja lainetavaid aknaklaase, ma näen härrastetreppi ja verandaust, ma näen neid... Ma näen neid nii unes kui ilmsi ja müün sokke ja kindaid ja puulusikaid ja pärlikeesid. Ma olen võlur. Ma võtan vastu teie kahekümneeuroseid ja teen neist kaheksateist nelikümmend ning mõisa neli korrust. Ma olen hajameelne ja lähen süüdimatult tööle roosade kummijalanõudega. Ma aitan koos Aatomikuga Puurtorni ja Ekskavaatorit, kuulan Inderliniga reisijutte ja õhkan "Kadri. Kasuema" peale nii, et seda pole võimalik sõnades kirjeldada. Ööpimeduses ja õige valjult tervitan Mati Undi ja Aarnega koos kollast kassi. Õieti peaks kõiki raamatuid lugema selgel ja kõlaval häälel, siis hakkavad nad päriselt elama. Ma arvan nii.

Õhtud on nii rahulikud ja järjepidevad, et kurbus tundub võimatuna, mingi teise maailma igandina. Seda kurvem on vaadata, kui kellegi jaoks on mured nii suured, et neid on endalgi võimatu mõista.

kuidas ma veetsin möödunud kuu

2011-07-07T18:08:00.003+03:00

Mu mõtted on saamatud. Suvel vist ongi see õige aeg, et tuulutada kõike, mis talvel kogutud sai. Uus takerdub paratamatult vanasse. Kõiges on mullust ja tunamullust, on neid väikelinnapäevi, mis tukslesid laisalt mööda ühesuguses, ikka ühesuguses rütmis, piiritajad pea kohal. Kõiges on muusikat, mis kõlas raadiost kunagi ammu, hoopis teises elus. Või päikesest ägava kuuma rohu lõhna vanaema aias, aia taga kartulimaa ja liivanõlvad. Üle ojapurde, keegi silkab eespool, see vist olen mina ise. Vaatan tagasi, mina vaatan edasi, me oleme minevik ja olevik, aga kumb on kumb?

Kas tänane on see, kes seal läheb, roosakas lõpukleit seljas, kõik teed alles valla? Teed on valla igatahes ja seda ma tahan korrata: teed on valla, alati on valla, julge minna ja sa näed! Aga sel aastal ma lõpetasin helesinises särgis ja mustas ülikonnas ja mul ei olnud vaja möödunud aegu igatseda, ei olnud vaja vabandust paluda ega midagi tõestada. Ja siis oligi juba jaanipäev: rõõmuküllane, järvemaiguline, tantsujalgne jaanipäev; ööliblika imeline tund, natuke vähem paatoslik ja palju rohkem armas kui Viidingu luuletuses. Või nii mõnelgi varasemal aastal. Ja siis - märkigu see aja kummastavalt kiiret kulgu - oligi tööpäevöö: naeratused, morsikannud ja kustunud küünalde allee. Nagu sissejuhatuseks Suurele Peole, kus ma olin rongkäigus kehaks ja vahetasin mõned oma mõtted teiste inimeste värskete ideede vastu. Nagu tagasivaateks möödunud suve salatikaussidele ja šampusepokaalidele, pärast sellele rahvarõivais plikale aastal 1999.

Mida ma õppisin?

Et meri elab ja räägib mulle oma lugu. Kui ma hea laps olen, siis on sellel õnnelik lõpp.

tuules

2011-06-09T22:59:00.000+03:00

Mul pole kunagi olnud ilusamat kolmapäeva! Mõni teisipäev on ehk olnud säravam teiste teisipäevade seas, ent need ei ületa seda kolmapäeva.

Ma pole kunagi näinud kurvemaid silmi kui sel neljapäevahommikul. Kui sina oled õnnetu, olen mina ka. Nii see vist peabki olema. Ainult ma ei tea, kas kurbus kui selline on vajalik...

Ja veel on üks silmapaar, milles kadedusehelk on asendunud armastusega. See on kaunis.

Minul on hästi, minul on suvi! Kuid räbaldunud elutunnetusega inimesi kohtan oma teel üha tihemini.

Aga elu teine ots on ju veel terve!

ootan sind saturni tänavas

kohtume päikeseväravas

ma ootan sind saturni tänavas

kohtume päikeseväravas

ma ootan sind veenuse tänaval

neptuuni väraval

kiirusta, kohtume kuul!

(Ajavares "Saturni tänavas")

random inspires

2011-05-28T17:45:00.006+03:00

See on alati ühtmoodi. Kõigepealt sireenid politsei mootorratastelt. Siis autod - igat värvi ja masti. Järgmiseks kellegi huilged ja käteplagin. Viimaks nagu värviline kiiliparv tiibade vihinal - jalgratturid. Ma ei pea enam isegi vaatama. Lõpuks vaikus. Tõesti, kui vaikne on see tänav! Kuni kõik algab taas (näe, praegugi läksid, see kirev killavoor). Üdiselt on katkematust liiklusmürast ja üheksanda bussi korrapärasest undamisest vabanemine tervitatav. Mu hingekära on ka natuke vaibunud. Mõne päeva eest oleksin teid kostitanud äärmiselt masendava postitusega (mille ilmumine, muidugi, ei ole välistatud, sest minu meelest on selles energiat), aga kahjuks või isegi õnneks polnud mul sel hetkel internetti käepärast. Uskumatu, kui haavatav ma selleta olen! Mäletan, et veidi aega ilma virtuaalmaailmata on alati ainult hea olnud. Mu mälu ei peta, aga ajad on teised. Rohkem kui kunagi varem toimub mu elu kirjaliku suhtlemise kaudu (ja nii sobib mulle täielikult), selleta läheb osa minust kaduma. Paari päeva pärast tõotab modemisaaga siiski positiivset lõppeda.

Senikaua loen siis veel raamatuid, mida käin kord ühest, kord teisest kogust laenamas. Tänu sellele sattusin pilgule ja naeratusele, mida vist küll kunagi ei unusta. Ja lugesin läbi Dag Solstad´ "Ujeduse ja väärikuse". Tutvudes kaasasolevate kommentaaridega, hakkasin mõtlema kirjaniku vastutusest. Ta kirjutab midagi, see on kas hea või mitte, igatahes on ta rääkinud. Siis loeb kriitik teose läbi, otsib pea- ja kõrvalliine, asetades raskuskeskmeid nii ja teisiti. Temalt ilmuv isiklik arvamus võib kirjanikku, juhul, kui ta seda loeb, vahel kaunikesti üllatada (“mina küll selle peale ei tulnud”). Ja inimene, kes võtab kogust nii raamatu kui arvustuse, kujundab kolmandad, oma mõtted. Kellest need rohkem sõltuvad: kirjanikust või kriitikust? Kui lugeja on tugev indiviid, siis ainult kirjaniku loomingust ja iseendast. Aga et ühiskonna arvamus on üldiselt tähtis ja seda on ohtlik eirata ( kui kriitik on veel nimekas), siis kipub kirjanik vahel varjugi jääma. Mis seletab ilmselt päris hästi menukite teket ja nii mõnegi teose porritallamist. Aga igatahes on nii kirjaniku kui kriitiku sõnad ikkagi sõnad, mis on lendu lastud ja kui nad pole just kodustatud papagoide sarnased, siis on neid raske uuesti püüda. Väikese printsi mõttetera: “Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled”. Sõnadega on samamoodi: kunagi ei või kindel olla, kuhu nad jõuavad, kelle suhu ja kuidas, millisele seinale elujuhisena rippuma - kirjutaja vastutab nende eest ikka. Õnneks see ei heiduta liiga paljusid inimesi, nii et meil on nii kirjandusklassikat kui isiklikke arvamusi.

Aga tõlgendustest veel: muusikaga tehakse vahel sama asja, mis kirjandusega, st. selle kõrval, et igale haritud muusikule on kohustuslik tunda ära teatud muusikalisi vorme (näiteks sonaat, rondo), on teos nii väikeste osadeni ära analüüsitud, et loomingule justkui ei jäägi ruumi. Väga lihtsustatult võiks mu arvamust kokku võtta nii, et kui parajasti pole võimalik selgelt perioodi määratleda, siis pole mõtet seda ka teha. Muusikast ma olen üldse palju mõelnud. Järgmisel nädalal hakkan väitlema Peter Kivy ja Stephen Davies´iga või kõigi nende teiste filosoofidega selle üle, mis muusika ON. Väga fundamentaalne ülesanne. Aga nii, kui ma seda siin kirjutan, tuleb raadiostki muusikat. Üsna elmarlik valik: parajasti on käsil saade, mis vanasti oli vist raadio õnnesoovid. Lühidalt tähendab see, et vanem põlvkond on kirjutanud valmis õnnitlusteksti ning loeb seda nüüd korralikul, pisut kiirustaval häälel (sealjuures mitte eksida püüdes!) telefonitorusse ja sedakaudu eetrisse. Soovilauluks midagi Tarmo Pihlapilt, Mati Nuudelt või lihtsalt "Valged roosid". Ma võiksin ju kanalit vahetada, kuid ei tee seda. Selliseid kuulajaminuteid suudan ma välja kannatada. Koos "Õnnesoovidega" igal tööpäeva hommikul on nad järjepidevus ise. Ja mida vajaksime käesoleval ajal rohkem kui traditsioone ja kindlustunnet?

sinisilmselt elust

2011-05-17T01:06:00.002+03:00

Ma ei tea, kuhu aeg kaob. Õhtul pole tibusid, keda lugeda, ning lammaste jaoks ei jätku enam jaksu. Juba pikemat aega vaevab mind mõte, et infot on liiga palju. Mulle meeldib terve müriaad asju. Aga lõpuks tuleb nii välja, et ma ei taha mitte millestki mitte midagi teada. Ainuüksi informatsioonihulk, mille hankimiseks ma ise ei vähimatki ei liiguta, on mattev. Ja mida kauem see kestab, seda vähem saan aru kõiksugustest tähtaegadest, igapäevasest võistlusest, parem olemisest - kellestki teisest või iseendast; see igavene hindamine, sotsiaalne enesemüümine, aga jah, eelkõige kiirustamine. Saavutada rohkem, omada rohkem, näha rohkem, tunda rohkem, kogeda rohkem! Ja elada vähem, sest selleks pole enam aega. Tormlemine on ühiskonna seljavalu - ning mitte kaudses, vaid kõige otsesemas mõttes. Aga ta kihutab ikka edasi, ühiskond, kuigi kogu olemus karjub: laske mind olla!!! Imetlen siiralt neid, kellele kohustused on põnevad väljakutsed, mitte koorem. Ma vist olen natuke teisiti ehitatud. Ei taha aru saada, et kui peab, siis peab. See on liiga tautoloogiline, selleks et tõele vastata. Teisalt on küll nii, et ilma Selleta tänapäevane ühiskond ei toimiks. Nii et mõttetult tõstan piiki liiga suure vaenlase ees.

Aga kui siis nende meetripikkuste esseede ja harmooniaeksamite kõrval on vihmasahinavaikseid päevi, armunud inimeste vargseid pilke loengusaalides, kella nelja paiku valges öös laulvaid linde, lagunenud kuure aguliaianurkades, kaastundepuudutusi - kõike seda, mida kiirustades ei märka - siis tean, et mu mõtted polegi nii väga valed. Ah!, seesama killuke klassikat:

"Black bird singing in the dead of night

Take these sunken eyes and learn to see

all your life

you were only waiting for this moment to be free"

(The Beatles "Blackbird")

Nojah, ma olen sellest ju juba rääkinud. Elu on siiski ilus: öiti ja päeviti, koos ja üksi. See pole sarkasm.

Ja ma olen romantik, lootusega.

Seebimullikuningriik

2011-04-30T23:40:00.001+03:00

Me seisime sillal ja puhusime seebimulle. Üha suuremaid, igaüks isemoodi. Aeglaselt langesid nad alla vee poole, näides nii õrnad! Ma ei tea midagi, mis oleks kergem kui seebimull. Isegi udusulg, jah, isegi mõtted on raskemad. Mõtetelt kergust oodata on ühiskondlik eksimus. Üksteisele järgnedes värelesid mullid mänguliselt nagu karneval me silme eest läbi. Kaunite värvide kõla on vikerkaares, õlilaigus ja seebimullides... Seda ilu oli kahe mullitaja ja piiramatu aja jagu, ja see oli nauditav.

Aga tegelikult on iga seebimull vangla: kaunis küll, ent ikka suleb ta midagi endasse. Õhk, mis on parajasti kohal, saab kütkeisse köidetud. Mida enam ma seisin ja puhusin, seda tõsisemaks muutusid mõtted ja harvemaks jäid naeratused. Hirm hiilis ligi. Kas me mitte iseennast vanglasse ei puhu? Kumbki oma mullitajast, kumbki oma mulli sisse? Prints, printsess ja kaks kõrget otsatorni...Ma olen kindel, et seestpoolt on seebimullimüürid nähtamatud. See on: kui väljas paistab päike, aga sinu ilm on hall. Kui maailm on alati täis muret. Kui harjumused on tugevamad uutest mõtetest. Kui tahad teiseni jõuda, aga kaks rivi sõdureid on ees. Kui vaade on avatud, ent puudutamisvõime puudulik... Seebimull on end Egoks maskeeriv kaitseseisukord. Või geenmutatsioon, mis signaliseerib: kuniks mind, seniks elu! Headel hetkedel paistab mull haihtuvat. Oh!, proovi, proovi - kas suudad võtta nõela ja rajada tee rõõmsameelsusesse? See pole sugugi kerge. Ma arvan, et sellega hakkama saada tähendab jõuda õnneni. Kes aga oskab õlekõrre läbi teise inimese mulli torgata nii, et viimane terveks jääb, valdab tõelise läheduse leidmise kunsti. Sest olgu mull pealegi vangla, seesistujale paistab ta koduna.

Me puhusime veel seebimulle. Nähtavate mullide struktuur tundus vähem filosoofiline kui neil, mida me ei näinud. Silla alt ujus läbi keegi veeloom, ehmatades parte, kes prääksatasid valjult ja tõusid lendu. Kaks mulli puutusid kokku ja hõljusid lindudele järele: koos, aga eraldi. Täpselt nagu meie siin, mõtlesin mina. Korraga läks veel kõhedamaks. Keerasin seebiveele korgi korralikult peale. Ma ei tahtnud enam vanglaid rajada: ei endale ega kellelegi teisele. Mu ainus soov oli nüüd uksed valla lüüa, avada silmad. Päike loojus pilgu alumisse vasakusse nurka. Viimased seebimullid purunesid tuhandeteks piiskadeks.

Pesupulbripakiga tüdruk

2011-04-16T23:47:00.004+03:00

Selles loos ei juhtu õieti midagi, see pole sedasorti lugu. On ainult üks laupäeva õhtu ja selle tänavavalgusepimeduses jalutav tüdruk, kes enesega pesupulbripakki kannab. "Kes see siis laupäeva õhtul pesupulbrit ostab?" Aga näe, sealt ta tuleb, pakk käes. Mõni möödamineja ei suuda oma põlglikku vaadet varjata, juhul kui ta üldse tähele paneb, sest laupäevaõhtuti ei märgata tänaval õieti midagi peale vahetu läheduse. Aga mõni muidugi saadab oma üllatunud pilke, see on tõsi. Pidu toimub vastassuunas.

Ta läheb ju koju, eks ole, see tüdruk? Ta on käinud poes, täiendanud seal oma varusid ja nüüd läheb ta koju, et poolelijäänud tegevust jätkata("Kes see siis laupäeva õhtul pesu peseb?"). Aga võib ju olla, et tema tuttav on jäänud juba nädal tagasi haigeks ja tahab kangesti pesu pesta, ent ei saa kuidagi poodi ja tüdruk teeb talle teene. Või oli see tema parima sõbra suurim sünnipäevasoov. Vahest on tal taskus veel sajaeurone lisaks. Võib-olla on see ainuke hetk nädalas, mil tal on aega mõelda nii tühisele asjale nagu pesupulber. Ehk tahab ta homme hommikul kell viis oma päevinäinud pesumasinaga naabreid üllatada: selle üleeileõhtuse lärmaka peo eest. See pakk võib isegi kellelegi teisele kuuluda. Ta võis selle maast leida, porist pühkida ja hea õnne märgina kaasa võtta. See võib peita kellegi suurimat saladust, mida kiivalt tavapärasusega varjatakse. Ta võib tulnukas ka olla, ja pesupulber võib tulla teiselt planeedilt.

Kõige tõenäolisemalt läheb tüdruk muidugi koju, raputab pulbri masinasse ja vajutab nuppu. Aga tegelikult pole mingit alust seda eeldada.

happy is our middle name!

2011-04-11T00:16:00.004+03:00

Kõik inimesed, kes on kunagi olnud, jäävad mu sisse. Mõnikord kutsun ma neid ja vaatan, kuidas nad üle areeni paremale ära kõnnivad. Vahel hõikab keegi neist ja ma sörgin tal sabas, kuni väsin. Meil oleks üksteisele paljutki öelda, aga sõnadevalik on piiratud vaid nendega, mida ise kord lausunud oleme. Nii tundub ka tulevik minevikuhõnguline. Nõnda meenutame koos seda, mis oli. Ma arvan, et see on ilus.

Aga see aeg praegu: mis jääb temast homseks? RaudRaev ja Liblikapüüdjad on üht-teist võitnud. Mul on väga hea meel:). Ma olen ise ka üht teist võitnud, muidugi ränga õppimismaratoni hinnaga uusaja, saksa keele ja uusima aja teemadel. Ilmselt oleks olnud arukas pidada kalendrit rohkemaks kui vaid tabelisse paigutatud numbriteks: midagi, millest õppida. Senikaua? Senikaua säravad võitjate silmad ja rõõmustavad hääled. Vahel oleme justkui maa ja taeva vahel. On See, millest enamat ei tahakski. Teinekord on valus. Keegi võitleb endaga. Õnneks on alati võimeid, millest inimene ise teadlikki pole. Ta ei tohiks kunagi unustada, et on tugev. Ma arvan, et seegi on ilus.

Unustatud viisid teel Viljandist Tartusse.
Kõik oli järsku ühes hetkes koos.

"Kõigele, mis muutnud on Sind, saab nime anda,
aeg - vaid tema üksi võib tundeid maha kanda
ja mis paistab allikas siit, võib hoopis olla miraaž,
sõit algab taas ja - "
(Ruja "Aeg on nagu rong")

Istun siin. Keeran liivakella ja vaatan, kuidas minutitest saavad kuud.

overdoing nothing

2011-03-26T16:31:00.005+02:00

Ma olen natuke teel olnud. Füüsiliselt mitte eriti kodust kaugele, aga vaimselt küll. Paaril korral olen endale ka teejuhi lubanud, käies "Onu Raivo rännakutega" Richelieu-aegsel Prantsusmaal või Eleanor Farjeoniga muinasjuttudes.

"Aga õnnelik küla oli ikka õnnelik edasi ja ei võtnud midagi ette, isegi siis mitte, kui möldri naine ühel päeval endast välja minnes mehele vastu kõrvu andis või kui Molly Garden harjuskilt võltsi kuupennilise sai või kui kirikuõpetaja ükskord kuuvalges suure lauluga koju tuli. Pidanud Tim´idega nõu, ei võtnud külarahvas midagi rohkemat ette kui näiteks puud metsas või vili põllul, ja nii lõppesid need vahejuhtumid pigem õnnelikult kui õnnetult."
(E. Farjeon "Väike raamatutuba": "Timid")

Ma mõtlen küll, et siin, maailmas, võetakse alailma midagi ette. Unternehmen. Let´s do it. Kas sellest siis ei väsita? Eks vist ikka, ent kui ise liikumises olla, siis ei märka, et kett maha käib, enne kui käib. Järsku on seisak, teised liiguvad edasi, aga - mis imelik olukord on - ei paista kaugenevat. Paigalolust nendeni on vaid üks kaalutletud samm. Ei maksa ettevõtmisi pilgata, oh, mitte sugugi, sest ilma ei sünniks ühiskonnas midagi. Aga kui ma paigal seisan, siis ometi ma näen, et enamike ettevõtmiste jaoks oleks piisanud ka palju vähemast jõu- ja närvikulust. Üks otsus, üks samm. Kas teha sedasama või teha midagi muud või üldse mitte midagi teha? Viimasel ajal on mu esimeseks reaktsiooniks päris tihti just see Timide moodi "mitte midagi tegemine". Või Christopher Robini laadis: "See on see, kui sa lihtsalt longid niisama ringi, kuulad igasuguseid asju, mida üldsegi kuulda ei ole, ja ei vaeva oma pead mitte kui millegagi." Ja vastused tulevad ise su juurde, lisan mina.

Eelistaksin nüüd samuti juba natuke vähem talve.
Aga nautida seda, mis on - ka üks omaette kunst.

tähelepanu, start!

2011-03-12T20:16:00.003+02:00

Mul oli üks mõte rääkida kiirusest, aga ükskõik, mis pidi lauseid seadsin - see polnud arusaadav. Niisiis, kiirusemõte ei ole veel valmis, Alexanderi tehnika mõte samuti. Sellest viimasest ei maksa vist oodatagi, et ta kunagi valmis saaks. Ja kui see juhtukski, siis seletada kellelegi, mismoodi on võimalik, et täiskasvanud inimene ei oska istuda, püsti tõusta, seista ja lamada, oleks ilmselt piinarikas. Kui lisada sellele veel juhend, kuidas edukalt pikeneda ja laieneda, siis teeniksin palju segaduses pilke. Aga vist juba teenisingi.

Igatahes, "Kiilivõrendiku" mõte ei ole ka veel valmis. Mis siis on valmis? Neljapäevaõhtune pitsa on valmis ja söödud. Hommikused äraminekud on valmis ja mindud. Kevadvalgusega jalutuskäik Karlovas on valmis ja käidud. Valgus on üldse oluline, seda kohtab mu mõtetes tihti. Ja ka tema on valmis, see valgus. Õieti esimene kevadekuulutaja meil siin, selles pikas talves.

Mõtlesin, et tulevikku ennustatakse. Mineviku kohta tehakse järeldusi. On selge, et minevikku ennustada ei saa. Miks ma siis kipun tulevikust järeldama? Vist ka selleks, et valmis olla, kuigi sellest pole abi, sest võimalusi, isegi kui neid ei märka, on ikka rohkem kui üks. Ja mis üldse lubab mul isekalt arvata, et minu oma on õige?

Come to the edge, he said.
They said: we are afraid.
Come to the edge, he said.
They came,
He pushed them,
And they flew.
(Guillaume Apollinaire)

Pelmeenide mõte on valmis. Jutustan endale sellest.

üks ilus poisslapsenimi

2011-03-03T22:30:00.005+02:00

Hommikuti olen nagu tühi paber, õhtuks kirjutab elu mu äärest ääreni täis. Ja, oh!, kus on sellel vestjal alles lugusid jutustada! Küll sinust ja minust ja meist, küll lubatuist ja lubamatutest tegudest; valedest rõhkudest, karjatustest tühjusesse; aegumatutest tõotustest ja tunnetetulvadest. Oh, kus elul on alles lugusid jutustada! Ta hoiab mind ärkvel,hoiab mind kukkumast sinna...a l l a, märtsikuisesse väsimusse, suveigatsusse, igatsusse üldse. Kuigi natuke ju võib: see peab hinge õlitatuna, siis ta ei krigise vaikuses nii kaeblikult ja kaugelekajavalt. Elu langetab mulle peale uhkuse kerge kanga ja laseb mul osa saada üllatustest ("viiul on sügisene pill"). Elu mängib minuga peituse- ja telefonimängu, nukuteatrimängu...Ta sätib end ühele ja teisele poolele, et kaalud tasa oleksid, kehastades kord pettumust ja viha, siis õnne ja rahulolu. Mu kõrvu kostub: "Inimene peab vabadust tahtma!" Ja kõik need head huvitavad inimesed, kes vabaduse poole püüdlevad, tunglevad mu meeltes, sulades kokku üheks täiuslikuks isikuks: justnimelt selleks, kes on nõus mulle tagalat pakkuma, kust turvaliselt maailma uudistamas käia. Ikka sammukese võrra kaugemale kodust ja sama sammukese võrra tugevamaks.

Millal Sa viimati muusikat kuulasid? Ei, päriselt: millal Sa viimati muusikat kuulasid nii, et panid silmad kinni ja tõesti Kuulasid?
Aga elu?

Tavalistest asjadest

2011-02-22T23:51:00.003+02:00

Sõnakangas hõreneb ja mõtted lähevad aeglaselt õigesse vormi, nende struktuur on näha. Klaasist maja. Sellest hõrendikust viipavad inimesed, tuntud ja tundmatud, ja korraga on teada, kes nad tegelikult on. Muidugi ei ole teada see, kas see "tegelikult" on ka tegelikult Tegelikult, kuid mõelda ju võib. Ma loen vist tihtipeale inimestest midagi muud, kui nad mulle ise ütlevad. See on parajalt paranoiline, aga samas annab tunde, et ma saan maailmast aru. Ja maailmast teistmoodi kui harilikult aru saada on mõnus! Selle kõige Mõte kristalliseerub niiviisi paremini.

Elu. Ma ei üllata kedagi, öeldes, et see on keeruline. Ma ei üllata kedagi, öeldes - see on lihtne. Palju erinevaid arvamusi, igaüks leiab oma. Kes hooletu, see ilma! Elu aspektid on kummalised. Ühelt poolt alatine organiseeritus, isiklikkuse olemasolutus, teisalt suvalisus, otsekui ehitataks igapäevastest tarbeesemetest kõikuvaid torne, et näha, kui kõrged need saavad, enne kui langevad. Ma ei tea, miks seda teha tahetakse. Paradoks on siinjuures, et selline elu tundub kõige turvalisem. Palju tavalisi asju, nendega ei saa ju midagi juhtuda, eks? Aga luksusjahist võib ruttu ilma jääda või lapikesest maast. Neid omades oleks inimene vähemalt lühikese perioodi vältel õnnelik, praegu aga... Keskpäraselt paigal seista on ohtlik, see kahandab tublisti eluaastaid.

Aasta on olemas. Selle ajaga on siia juba päris palju Sinu asju kogunenud. Neid on igal pool, igas toanurgas ja igas hingesopis ja nad on nii tavalised, et neid iga päev tähelegi ei pane. Aga nad on olemas ja ma olen rahul.

Mu otsused on juba tehtud, ainult ma ise ei taha ennast veel uskuda.

Jäljed

2011-02-14T22:42:00.002+02:00

Õige aeg jälgede jälgimiseks. Valgel maastikul ristuvad teed, joonistuvad suurejoonelised mustrid. Nendel käikudel on üks eripära: kõik sammud jäävad näha. K õ i k s a m m u d j ä ä v a d n ä h a. See on nagu interneti suhtlusmaailm: kui pole piisavalt ettevaatlik ja ei oska sabaga rada pühkida, oled üleni avalik. Katsu end hiljem peita!
Ja veel on sellel maastikul märgata, et kõige robustsemad on inimsammud. Loomade rajad on korrapärase elegantse joonega, aga inimesel justkui polekski sihti - tammub niisamuti ringi. Ja kui ongi, siis on samm nii sihikindel, et hävitab kogu ümbruse ilu. Kas alatasa ekseldes või tule ja mõõgaga: muid võimalusi justkui polekski...

Iialgi ei või ju teada, milleks miski hea on.
Kui elult ülesande saamine peabki selline välja nägema, noh - las ta siis näeb.

"Sisemiselt oli mu lähemate aastate tee mulle nüüd selge: palju näha, palju õppida ja teha alles siis algust! Mitte tõtata ennatlike publikatsioonidega maailma ette astuma - enne saada maailmalt tema olulised asjad teada!"
(S. Zweig "Eilne maailm")

"Mina armastan helisid, ilusaid helisid"

2011-01-29T21:27:00.002+02:00

Bussiaknast paistab talv teistmoodi kui postkaartidelt. Kõrged, tõsised põhjamaa kuused, mis alistunult oma lumekoormat kannavad, on mõlemal juhul küll äravahetamiseni sarnased, aga aknast paistab pilt värvivaesem. Aken on määrdunud, temast läbivaatamine muudab nii raod kui tüved mustadeks kontuurideks, mis hallikasvalge maastiku taustal esile tungivad. Veidi värvi lisab end viimastel päevadel nähtavaks teinud päike, ehtides taevast oma erksa kiirgusega.

Uskumatu, et see maailm, mida aeg-ajalt vapustavad massimõrvad, mis õudusttekitaval kombel järjest tavalisemad tunduvad, võib nii rahulikult talveund magada. Vahel ilmestab pilti vareste kraaklemine, ehk harakalend, siis on kõik jälle vaikne. Selles vaikuses, mida ei riku isegi mootorimürin või rongirataste lõgisemine, võib unustada ajalooatlase-elu ja mõelda ei millelegi. "Vaata, onu Oskar - mulle kasvavad tiivad!... Onu Oskar, jätsin voodile maski. Kui viitsid, pane vahel ette, mine õue, mängi mind edasi."(Jäääär)

Nendel teedel, mis on viinud Jõgevale, Pärnusse, Rakverre või Lätti, ei ole olnud erilist maski eestheitmise näitemängu. See hetk on võib-olla juba ära olnud, mil iga inimene end maailma ees alasti kisub. Aga võib-olla olemegi kogu aeg alasti, ainult ise ei saa sellest aru, arvame, et varjame hästi.

"Tundsin äkki sügavat, täiuslikku õnne, mis peaaegu ei erinenudki kurbusest." Minagi just niisama, Charlie Chaplini moodi. Üks silmapilk - nii ootamatu, nii läbistav, nii kontekstiväline. Justkui oleks vastassilmades välgatanud kogu maailma mõistmine. Jah, ja kui see on juba juhtunud, siis on parem tulla tagasi koju ja lasta mõtetel sundimatult ise ennast mõelda. "Me ei tea kunagi õeti, mis inimesega juhtub. Seda, mis juhtub teiste majades suletud uste taga, milliseid saladusi...". Võtta üks päev Nelle Harper Lee "Tappa laulurästast" jaoks ja lasta selle mitmesajal leheküljel leebelt kinnitada, et leplikkus on tõesti See, mille tarkus on enam väärt kui oma teadmiste demonstreerimine.

"Aga kas Hitlerit vihata tasub?"
"Ei," vastas ta. "Üldse ei tasu kedagi vihata."

Inimesed on...

2011-01-07T21:49:00.001+02:00

"Lühidalt: kuidas küll niimoodi on, et me küsime alati teistelt, mis me oleme, julgemata kunagi küsida seda iseendalt."
(J.-J. Rousseau)

Inimesed on haprad, kunagi ei tea, millest nad katki võivad minna. Üks sõna siit, teine sealt, katkenud telefonikõne või tabamata mõte - ja juba on killuke rõõmsameelsust neis hävinud. See võib hetkega tagasi tulla, aga ta ei taastu enam täiel määral. Kui järjekordne nool haavab, rebeneb ka eelmine haav lahti. Jah, inimesed on õrnad.

Ja siit algab lugu müüridest. Üks nimeta mees või üks nimeta naine ehitas endale kindluse, mis kaitseks teda murede noolterahe eest. Kandis kivi teise järel, lukustas uksed ja trellitas aknad. Üks nimeta õnn tuli enesele ulualust paluma, aga üks nimeta mees või naine ei märganud teda, sest müür oli tugev. Üks nimeta õnn asus sissepääsu otsima, ent üks nimeta mees või naine oli muredest pääsemisega ametis. See oli kaua aega tagasi. Ja seal nad nüüd siis on: üks ühel, teine teisel pool müüri - üks otsib peremeest, teine eluõnne.

Jah, kõik kardavad, kõigil on hirme. Kõigil on hetki, mil nad tahaksid midagi muud. Kõik igatsevad ja kõigil on saladusi, millest nad vaikivad (sest mis saladused need muidu oleks). Ja igaühes on ka midagi ainult temale omast - toredat ja head, mida näevad teised ja näeb inimene ise siis, kui ta müürid lammutab ning silmaklappidest loobub. Inimesed on erinevad ja see just ongi vahva!
Inimesed on erilised.

phil!

2011-01-05T00:33:00.003+02:00

"Elutute asjade armastamise puhul ei räägita sõprusest, sest seal pole vastukiindumust ega omavahelist hea soovimist - on ju ilmselt naljakas veinile head soovida, kui aga midagi üldse soovida, siis et ta alles püsiks, nii et võiks seda endale saada."
(Aristoteles "Nikomachose eetika")

... sest elas kord mees, kel jätkus tarkust kogu see elu omal moel kokku võtta. Ja kuigi talle ei meeldinud naised ning orjadesse suhtus normaalselt nagu orjadesse ikka (või mis?; see vanaaja teistsugune komme), ning sofistidelt poleks ta ilmaski tarkust ostnud, on tema mõtetes nii palju asjalikkust, et lihtsam on meenutada midagi mõttetut.
Mõnikord on see nii absurdne - mõttetus - , et lihtne on temas näha sügavamat tõde.

"Elu on selleks liiga lühike, et tüüdata teisi inimesi oma tühiste saavutustega. Ergutame parem teisi kõnelema. Kui mõtlema hakata, polegi teil teab mis põhjust kiidelda. Kas teate, mis seisab teie ja idioodi vahel? Mitte palju. Ainult veidi joodi teie kilpnäärmeis. Kui mõni arst kõrvaldaks teie kilpnäärmest natuke joodi, oleksitegi valmis idioot. Natuke joodi, mida võib osta igast apteegist mõne sendi eest, ongi kõik, mis lahutab teid hullumajast. Mõne sendi eest joodi! Sellega ei tasu tõesti kiidelda, eks ole?"
(Dale Carnegie)

Sest mul on kõrvad, mis kuulavad
vahel paremini kui lobiseb suu.

saluut!

2011-01-03T21:50:00.003+02:00

on uus aasta -
TERE!
kollane kivi
ja natuke ebaselgeid sõnu
lumi langeb
linna kumav valgus
ma olen ühes teises ajas
teistes tubades
taustaks alati mängiv televiisor
igal õhtul
igal järgneval õhtul -
aga ühes teises ajas
see, mida ma otsin, ongi vist kindlus
loss hingele
kutsika mustades silmades
või teistes samasugustes
ootus
õhkamine - mille järele, kelle järele?
kõik on siin, siinsamas
tahad sa olla üksi
või et keegi lihtsalt oleks
olid pühad, nüüd on aasta uus
ei esita väljakutseid
ootab, kuni ise astud välja
kuhjan puhta pesu hunnikuid riiulitele
ja mõtlen, et midagi võiks ju muutuda
midagi, mis oleks piisavalt mõõdukas,
aga mõjuv
kogu muusika on juba korra olnud
sel samal ajal, kui naabertoas mängis teler
kõik oli SIIS ära
kuigi tegelikult on praegu hoopis enam
"If I were John and John were Me,
then he´d be six and I´d be three.
If John were Me and I were John,
I shouldn´t have these trousers on."
(A.A. Milne "A Thought"),
sest kurb oleks ju ka
kui see Uus nüüd ilma naljata tuleks.

mitte päris tavalist moodi

2010-12-17T14:39:00.000+02:00

Mitmenädalased isetekkelised pausid ei ole head, nad ei sobi eluga.
Nii lihtne on hakata süüdistama valesid inimesi (sealhulgas iseend),
nii lihtne on otsida põhjuseid solvumiseks.
Nii lihtne...
Aga lõpuks piisab ikka ühest naerunäost ja vahvast filmist, et mõttemaailm saaks tervemaks!:)
Uskumatu, kui palju vett võib lihtsalt merre voolata, ilma et midagi olulist toimuks!
Mõtteid on palju, motivatsiooni mitte nii väga.
Aitab usk sõprade sõnadesse ja sellesse, et aeg viib halva.
Käia ringi ja olla ikka lõbus - teisiti hästi ei oskagi!
Ei saaks öelda, et mul poleks hirm.
Asi on tõsine.

mõttevälismaareis

2010-12-07T21:20:00.003+02:00

Kas selleks, et püüda ülimat lihtsust, on vaja ehitada kõigepealt keerulisi konstruktsioone? Vist on. Võib-olla mõnel ei ole, aga need on üksikud hinged, kes kõrbes uitavad, ja paljud neist alluvad lõpuks ikkagi kellegi teise soovitustele ning hakkavad keerulisi ehitisi püstitama. Lihtsus tundub nii täiuslik; tundub, et ta oskab olevat kirjeldada. Lihtsus on alasti olevik, aga kui paljut ta siiski eneses peidab... Tema juurde tagasipöördumine ei olegi nii lihtne. Midagi ei saa vist niisama ära kaotada, sellele peab kaaluka tühjuse vastukaaluks andma. On heli - ja on vaikus, mida kuulaja võib tunda enesele laskuvat. Ka vaikusel on mass. Ja kui seda massi ei tunneta, siis pole vist lihtsuses ka täiuslikkust. Vist pole. Või on? Millal see teadmine tuleb? Või kuidas?

Kui midagi muutub, kas siis päriselt ka muutub ja kas ma sellest muutusest aru saan? Ei oska endale üldse enam mingeid soovitusi anda. Ei tahakski muud kui vaikust. Pärdi moodi vaikust ja Steineri moodi vaikust. Ja siis veel kellegi moodi. Lõpuks enda moodi.

Kui me kukume ja tõuseme ühtviisi, kas siis see ongi see?

nädalapäevade jagu

2010-12-03T19:38:00.005+02:00

Ühel hilisõhtul, pärast rütmimuusikute kontserti otsustasime, et pannkoogid oleks kõige õigem mõte! Herne poest jahu, piima ja kolm muna ning pool ööd oligi sisustatud. Järgmisel hommikul ärgata oli natuke vähem vahva, sest ees ootas päev kahe kontserdiga. Ega ju ei arvesta, et ülikooli aulas esinedes võiks tuul noodid minema puhuda. Publiku abiga - 8 rasket bukletti - saime loo siiski mängitud ja midagi ei olnud katki! Õhtune ball sujus ka rohkem helistikus kui proovides tundus, et võiks. Aga kuna kõigist päevadest tuleb võtta "see miski, mis päevast päeva teeb", siis neljapäeva veetsin EMO-s. Liigun ringi täispööretega ja poolt elu elamata jättes. Eile avasime maal käsitöötuba. Soe ja rõõmus päev! Täna tuiskab ja tuiskab. Ülejäänud inimesed ka tuiskavad ringi. Istun toas, kuulan jõululaule, joon teed ning kütan. Hoian kodukolde soojas: hea kaugetelt radadelt tagasi pöörduda.

vaimsed süsteemid

2010-11-25T23:41:00.004+02:00

Sajab. Me kõnnime mööda lumetund tänavaid ja ta peab minuga sammu, lobisedes korraga kõigest ja ei millestki. Neis juttudes on elufilosoofiat, mis oma otsekohesusega rabab, ja on argisust. Tal on olnud hea päev. Ta seab lauseid nii- ja teistpidi: kuidas oleks parem? Minult oodatakse vastust. Ma ei oska seda anda, sellepärast vaikin ja kuulan. Tema vabadus üllatab mind ja teeb rõõmsaks. Aga ma vaikin edasi. Ülepea ei oska enam tihti midagi kosta. Seisan hommikuti sirgejalgselt foori lubavat tuld oodates nagu vanaaja raidkuju ja lähen uue päeva vaikusele vastu. Kuidas need tered, jällenägemised ja kuidasläheb-toreilmad küll nii arglikult ja haraliselt hargneda võivad? Ja lõppeda nii järsult? Kõhklus siin- ja sealpool otsas, adressaat leitud, aga tumm! On see novembriõhtute raskus, mis inimestele nõnda mõjub või on minul endal...? Või on minul endal....

"She was the undisputed leader, and always had the final word in their many musical disagreements. But in the rest of her life she was surprisingly clumsy and unsure, forever stubbing a toe or knocking things over or bumping her head. The fingers that could manage the double-stopping in a Bach partita were just as clever at spilling a full teacup over a linen tablecloth or dropping a glass onto a stone floor."

Mis kõik võib juhtuda, kui viiulimäng muutub ainsaks eluks ja ambitsiooniks; kui ise olla enesele piiranguks. Kui uhkus ületab muud tunded ja kui valu on liiga magus, et seda lepitusega käest anda.

"Whenever Edward asked, How do you feel? or, What are you thinking? she always made an awkward answer. Had it taken her this long to discover that she lacked some simple mental trick that everyone else had, a mechanism so ordinary that no one ever mentioned it, an immediate sensual connection to people and events, and to her own needs and desires? All these years she had lived in isolation within herself and, strangely, from herself, never wanting or daring to look back."
(Ian McEwan "On Chesil Beach")

Jah, hõbetab taevast alla, hõbetab.
Oranžide tänavalaternate valguses näib kuldsena.

säravi silmi

2010-11-20T19:11:00.004+02:00

Ainsuse teine pööre
süda lööb nii raskest´
et kerge on teda uskuda.

Ah, need tumedad, tõredad sajupäevad! Selliste ilmadega on naeratusedki nukrameelsed.
Teatritükkides on nii palju sügavust, et kõigist ei saa arugi, ja mõni on nii sügav, et lausa labane.

sõnade kõla
helide valgus

Suurisilmi vahtisime inimestega tõtt. Ei kõlavat sõna ega sädelevat heli.
Alatasa samad näod ja samad stambid, kuid mis juba olnud, ei see ikkagi enam kordu!
Miimide maailm, igaüks rebib originaalsust eri suunda.
Kultuurist võib vabaneda, aga subkultuuri takerdub inimene ikka. Ja kes mitte, see öeldakse erakuks.
Lõvi põlevale rõngale: "Kuule, ma hüppan äkki mingi hetk läbi!"
Elu on tsirkus - igikestva etendusega.

Süda lööb mõnikord nii tugevasti, et kas jõuabki väike keha teda veel kinni hoida või rebib ta end rinnust sootuks lahti...(?)

Olla Kuldpõrnikatemees või hull?

talismanid tagataskus

2010-11-08T23:34:00.000+02:00

...
Leian tulles teelt
oled muutnud meelt
Ette eal ei tea
on sul halb või hea

Heliseb kell ja tasa avaneb uks
Iial ei tea kas sind on kaks seal või üks
Kas on su silmis peidus päikesekiir või jahe jää…

Ühtviisi valged on nii suhkur kui sool
Alati valvel on su peidetud pool
...
"Saladus"

Ma olen teadnud ette nii üht kui teist, sest sotsiaalsed mustrid korduvad. Kui see toimub minuga, on see mõnikord ängistav, kui teistega, siis on mul neist lihtsalt kahju. Vahel ei saagi aru, kas emotsioon minus haletseb või kadestab neid, et nende elus ei ole keskmisest paremat ega halvemat. On harilik kaheraudsel pliidil valmistatud lõunasöök, toalilled ja tolmulapid; koer, õhtune õlu ja tugitoolisport, nägelused elukaaslasega... Nojah. Samas on kuidagi lohutav teada, et mõned inimesed ei muutu kunagi.

Ma tean, kes ma tahaksin olla. Ma olen peaaegu kohal. Enam ei jõua kaasas tarida viie-kuue aasta raskust koormat - sammuke enne tasakaaluasendi saavutamist. Ainult sellest järeldan, et minna on veel vähem kui vähem.

Ah! Inimvõrgustikud ja üksikisikute asendid! Nii palju juba teada ja teadmata! Tutvustada ennast maailmale ja eelkõige iseendale: see on ainuke võimalus. Mis tunded mul on...

vaikus lööb näkku
kui sõnu on korraga palju olnud
mõtete virvarr
on tundeid
ja valusmagusat minevikku

hingede...

2010-11-02T21:45:00.002+02:00

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad. Hingedeaeg on enesessesulgunud ootajate aeg. Vanasti oli keelatud kisa ja kära. Võib-olla, et enne advendiaega oma elu ja pattude üle järele mõelda, võib-olla, et ei segaks rändavaid hingi, kes üürikeseks ajaks oma igavesest puhkepaigast maistele külla tulnud. Hing on vana läänemeresoome sõna. Sellega seonduvad ka vari, hingus ja nimi. Hing tähistab tervikut olendit, aga sisaldub ka kõigis tema osades eraldi. Räägitakse, et äralõigatud juukseid ei tohtinud laiali visata, muidu tulevat peavalu painama. Vanade uskumuste ja müütide maailm on imeline.

Hingedeaeg on lihtsate mõtete aeg. Uttu eksinud tänavalaternate valgussõõride aeg. Teetasside ja küünlatulede aeg. Elanud, elavate ja tulevate hingede aeg. Lähedaste hoidmise aeg. Ja kui mõelda õigetele asjadele ning käia õigeid radu, ei tundugi ta nii sünge.

Mu vabadused pole päris vabadused. Muutuda saab homme ja ehk see õnnestub. Ja kui mitte - pole veel minu aeg...

läbi pilvede päike

2010-10-31T23:00:00.001+02:00

Pühapäevad on head ja samas halvad. Alati nii lühikesed. Alati esmaspäeva ootavad. Ma ei tea, miks lauldakse: "On tore see, et on jälle pühapäev!". Pühapäevad on ripakile jäänud elu üleskorjamiseks. Leida hetk ja astuda välja sügisesse värskesse õhku, kuulata merekohinat ja loota, et see olemine võiks kesta kauem kui silmapilk. Mu kiires maailmas leidub harva rahulikke minuteid. Ma tean, et kui neid oleks rohkem, ei oskakski neid enam nautida.

Nüüd palume teid lahkesti tagasi tuppa, 20. sajand juba ootab! Sokratese sündroom. Kõik oleneb sellest, millise nurga tagant läheneda. Paar lehekülge saksa keele sõnu tundub terve sajandi poliitika kõrval olematu hulk.

Ah, ma ei tahtnud, andestage, jõuda õppimiseni! Seda on elus palju, ei vääri enam mainimist. On toredamat ja tähtsamat ning ainult kahju, et pole selleks piisavalt aega.
Jah, aega on nii palju läinud, et kõike möödunust sõnadesse korjata ongi vist mõttetu üritus... Saan vaid märkida, et tee, mis jalge all, on raske, ent viib tippu, kui see kõik mul kord õnnestub. Kui õnnestub...

"Peal sõnade koorik, all südamevalu..."
("Kolm Solveigi")

Sõnad katavad õnne!

kokkujooksumõtteid

2010-10-15T17:05:00.002+03:00

7 inimlikku kirge!
armastus ja vihkamine, iha ja hirm, rõõm ja kurbus, viha!
Kõik muu on tagajärg.

Vaata, seal on kaunis aas. Päike särab, värvikirevad õied rohelisel taustal, linnulaul... Õnneväli, selle tavapärane kujutluspilt. Ühtäkki kerkib asemele linn: pilvelõhkujad, kaheksrebitud ruumi ühendavad sillad, öised valgusfoorituled, kollased aknasilmad. Ja varsti me harjume selle uue saginaga, unustades sootuks rahuliku looduspildi.
Jah, see juhtus just sinu peas. Ükski linn ei kerki üleöö kusagil mujal (Berliini müürimälestusi ei arvesta) kui kasutamata tasastes ajusoppides, millele mõtetest ja tunnetest kihav metropol peale ehitatakse. Mõnikord on see meeldiv nagu, ütleme, Pariisi lokaalide kõrgaja elu; on mugav: sinna võib põgeneda ja lasta end ära eksida. Aga teisalt tekitab olukord pingeid. Ja kui see linn jääb avastamata, siis selles peituvad emotsioonid jätkavad oma õõnestavat tegevust ning kuhjuvad, kuhjuvad...
Kas suudad neil hetkedel meenutada rahulikku lillevälja?
Ta on olemas.
Ta on vajalik.

Loomingulisuse õpetamine on suur vastutus. Puhtast teooriast pool sammu siia või sinnapoole, mõned valed laused, mokaotsast pillatud kommentaar - ja juba on loomingulisus muutunud mehhaaniliseks. Liiga sageli on tunne, et koolidest saab kaasa tohutu koguse fakte ja vähemalt sama suure kriitikakartuse, sest kes julgeks fakti vastu eksida? Ja kui me nüüd asendaks hinded hinnangutega, kas see olukord oleks natukegi lahendatav? Et koolid ei kardaks arendada loovust ja õpilased end loomulikult väljendada? Ja täiskasvanud julgeks oma ülieeldustest laste vastu loobuda ja need seejärel lubaksid enesele eksimisi? Sest raske on vigadest õppida, kui vigu üldse teha ei tohigi! Ning kas seeläbi oleks maailmas võimalike uute avastuste protsent saja aasta pärast tõusnud?
Vaat, oleks huvitav teada...

Aga seniks -
paari astme võrra nihkes hirmuäratavalt suur sarnasus ilmutab paikaloksumise märke.
Vihmavalingut ja vetevulinat kujutavad lood kõlavad oluliselt paremini madaldustega helistikes ning Respighi kolmikteosed on kindlasti sädelevkollased.
Lehed ei saja, lumi sajab.
Näed sulle sügist, seekord!

Reede. Sügis. Päike. Kuld.

2010-10-01T15:04:00.004+03:00

Väljas on kuldne sügis. Päike kuldab lehti ja lehed omakorda päikest. Ja õieti on see ainus, millest täna looduse vaikset suremist ära võib tunda. Muu elab nagu kevad - kevadetuul ja linnulaul. Aga see üks päev kuus peab olema, mil kõik on nii hirmus halvasti, ja kui tavaliselt kipub see kaalukatel põhjustel kolmapäev, siis seekord jõudis ta küll grammivõrra varem kohale. Hallist maailmast päästavad head külalised!

Aga tänane on kuldne ja kuldse päevaga käib kokku üks "Le boeuf sur le toit" ehk "Härg katusel". Selles on midagi, mis kirjeldab aastaaja õrna ent jõulist värvi ning võluvat kaootilisust. Ja nii kaotab tähtsuse hommikune topeltvarajane ärkamine (muusikalised rebased!) ja nädalane unevõlg.

Ajalooarhiiv pani taas pähe mõtted ikkagi ka arhiiivindust ja museoloogiat õppida, sest juba vanade allikate mõõtmed ja väljanägemine nagu pooleteise sajandi taguste inglise majade raamatukogude kohustuslik osa tekitas aukartust, sisust rääkimata. Lehekülgede, köidete, riiulite kaupa hingeloendeid, rüütelkondade loendeid, muid loendeid, kaarte, kellegi täiendusi kellegi teise tööle, ümbrtegemisi ja unikaalsust... Ent sellest kõigest enam jääb mällu vaade arhiivi tornist linnale! Sügise värvid, siin-seal kõrgumas kirikutorn...

Nüüd, olles gümnaasiumist juba nii kaugel, tajun alles õieti erinevust õppimiste vahel, mis toimusid siis ja mis nüüd leiavad aset muusika- ning ülikoolis. Ükskõik, kui palju me teadmisi armastame - ikkagi õpime keskkoolis rohkem kellegi teise kui enda jaoks, mis on täielik vastand praegusele, kus ma lihtsalt tahaks ja tahakski jääda harjutama ja ajalooraamatutesse süvenema, sest kõik on nii põnev!

Siis juhtub nii, et tulevad inimesed mingist teisest, eelmisest ajastust ning küsivad küsimusi selles laadis, mis eeldaksid minult mineviku stiilis vastust. Ja korraks ma ehmun -
sõnad ei tule keelele, sest ma olen edasi läinud
ega oska enam olla mina enne Mind.

kuidas sa ei tea, kuidas elu käib?!

2010-09-25T23:23:00.003+03:00

Sügisõhtu vaikus. Selline, mis meenutab, et tahaksid tegelikult olla kusagil mujal. Ma olen mõelnud, et vahel tahan ma midagi, mida ma tegelikult ei taha. Nii on nende õhtuste paigalseisuolukordadega ja nii on ka ettekujutusega heast elust. Sest upgrade-mõtteviis eeldab alati natuke paigast ära maailma, et oleks järgmine aste, kuhu end üles vinnata. Ja selleks, et end üles vinnata, peab jälle natuke rohkem teadma. Ja nii ma siis loengi näiteks Moldovast:

"...teles näidatakse kommunistlikku parteid alati päästjana ja kõiki teisi parteisid halvas valguses. Popov uuris, kas naaber eelistaks, et televisioon vahendaks erinevaid arvamusi. Eakas mees vastas, et kindlasti mitte, sest siis ei saaks ta kunagi aru, mis on tõde. Praegu olevat hea ja lihtne: räägitakse ühte juttu ja kõik on selge! Kui keegi hakkaks aruteludesse ka teistsuguseid arvamusi lükkima, oleks ta aga segaduses."

(M. Mikko "Moldova: lääne ja ida vahel")

Meil siin, Eestis, on elu päris ilus, arvan ma...

Või võtkem näiteks Hiina, mille inglise keele õpetamise poliitika mulle TED.com -i videost mällu sööbis. "Most importantly - I don´t want to let myself down!..." Idee on muidugi hea. Endaga tuleb hästi läbi saada, muidu on sind korraga mitu ja siis ei tea enam, mida - ... midagi(?).

Ja see teadasaamise rõõm... See saab osaks inimesest, kui meeled on alati avatud. Praegu kuulsin raadiost, kuidas kirikus muusikaplaatide salvestamisel võetakse alati lindile ka pisut vaikust, sest see on oma kõlalt igal pool erinev. Ka vaikusel on hääl. Muusika algab vaikusest.

Vaatasin ära ühe "Liblikapüüdjate" etenduse. Mulle meeldisid need värvid. Need helid. See emotsioon. See lihtsus. Ega selles kooliteatrit naljalt ära tunnegi, kui Sul pole just kaaslaseks oma osa pomisevat ja aeg-ajalt silmipeitvat näitlejast abiturienti.

Ja kui nüüd ikkagi mõelda mõtlemisest ja nendest seostest, mis elus edasi viivad, siis out-of-the-box-thinking võiks maailma korraga paika panna. Ta on ebamugav, tekitab liiga palju küsimusi ja annab liiga vähe vastuseid, temaga elamine eeldab samuti intensiivset teadmiste-kogemuste korjamist, aga kas see siis lõpuks polegi see, mis elu on?

Ah-jaa: mul on oma improviseeritud stellaarium.

Põhjapoolseim täht on väega.

Sharing the Squirrel of your life!

2010-09-21T22:17:00.003+03:00

Selle sügise (võib juba nii öelda?) kõige uimasem päev jääb selja taha. Nii võib mõelda küll, sest siis on lootust, et neid rohkem ei tulegi. Selle jooksul ma panin oma võtmeid lugematuid kordi "kuhugi ära" ja pärast siis muidugi kulutasin päris mitu ajahetke nende otsimiseks. Need segased vastused inimeste küsimustele... (omaalgatuslikku küsimuste esitamist ei tasu vist üldse kõne alla võtta) ja näiteks see, et ma harjutama minnes oma pilli kaasa haarata unustasin ja sõrmed klaverikaane vahele ära pidin lömastama.

Väljas laiutab öö ka siis, kui tal tegelikult pole veel voli tulla. Aga mulle ta meeldib, sest see väike nähtav osa maailmast on siis väga kaunis, kuna kõik halb jääb varjudesse.
Sajab vaheldumisi vihma ja puulehti.
Pühapäevahommikuti äratatakse raheteradega aknaklaasil.
Tähe tänaval võeti üks puu maha. Meie, inimeste, arvates elas ta oma elu ära.
Minust ei saaks head arsti, inimesed jookseksid minema, sest positiivse prognoosi tõenäosus oleks ...väike? või veel vähem... Tõdemus missugune. Õnneks pole see kunagi olnud mu südamesoov.
Poolelioleva kirjanduse kuhi öökapil on kõrgem kui kapp ise.
Peas ringlevad alatasa seosetud saksa keele jupid nagu das Buch ja vergessen.
Muidugi, kes vajab veinipudelikorke diktsiooniharjutusteks, kes tuunib pilli. Universaalne nagu hõbedane kleeplint.
Ja - üle aastate - mulle tõesti meeldib koolis käia!
"Mida uut sina täna õppisid?" Kui sellele küsimusele oskad enne uinumist vastata, siis on päev kahekordselt asja ette läinud, sest ta pole lihtsalt ära elatud, vaid väärtusega ära elatud.

Inimesed korduvad. Isikud on erinevad. Maneerid on samad. Inimestel on kummalised vaated. Kes mida tõestada tahab, eks ole... Kes kellele meeldida tahab, eks ole...

Emotsioonid üleüldse on mõistatus.
Otsin lahendusi!

otsin oma

2010-09-05T22:41:00.002+03:00

Vaasitäis astreid. Kurgid ja tomatid. Mahlad ja teed. Ma arvan, et võib küll üksinda elada. Külmkapi ja pesumasinaga saaks võib-olla mehelegi. Sügis oma andidega on linnas ka. Täna hommikul koguni nii kirgas, et juba enne lõunat kiskus endasse jalutama. Selja taga on, noh, ütleme, toimekas nädal. Jah. Ma olen sama sõnakas kui raadiokangelane. Või see minimalism muusikas. "Piano phase" Steve Reichilt on üllatavalt hea! Tõsi, ma endiselt väga ei armasta kaasaegset muusikat. Seda müra, lärmi ja kaootilisuse poolt vähemalt. Sest nii ma võiks öelda, et keelpillide häälestamise üllas rituaal oli (meie) kaasaja muusika juba enne kui (meie) kaasaeg tekkis. Aga selline ühest hetkest teise liikumine - ma näen selles mõtet. Teekonna läbimise mõtet üle hägususe, sest siis tuleb selgus paremini esile. Kuhu ma jäin? Ah, me oleme ühe nädalaga kõike teinud, kõike näinud, kõike algatanud. Inimesi on hea kuulata ja raske kuulata, ilusaid seda enam. Aegu klapitada ei olegi nii väga võimatu. Väikeste rebaste kutsikalik entusiasm!:)
Jah, kõik on hästi.
Ee... kõik on hästi.
Ma ei tea, miks ma oskan vahel mõelda ainult kurbi mõtteid ja neutraalseid mõtteid. Ja asjalikke ka, kuigi need ei kuulu vaatluse alla, on lihtsalt progress. Rõõmsad mõtted lihtsalt on või tulevad vahel, neid ei saa mõelda, neid ei saa tajuda, nendega ei oska midagi peale hakata, nad ei vaja lahendust.
Sõnad lendavad nagu linnud, on vajalikud ja mõnikord ei saa isegi aru, kui palju nad mõjutavad seda, kellele mõeldud. Ja kui palju on neis jõudu teha haiget või muuta õnnelikuks!
Tule, hoia mind kinni, enne kui kasvavad tiivad ja ma minema lendan!
Jaa, sest seda võib juhtuda, kui elu on nii põnev!

kõigist maailma köögiakendest...

2010-08-29T23:00:00.002+03:00

"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha."
(Jüri Üdi)

See lemmikluuletus kummitab ikka iga sügise alul. Ma näen teda väikestel kollastel kaselehtedel ja natuke porisel teel. Ma kohtun temaga kaubamajades ja lärmakatel tänavatel. Me tervitame teineteist ja jääme kokku kuni uute värssideni. Sest siin ma siis olen - ikka uue sügise alguses, kalendri ja kellaaegade teenistuses, oma voodi ja kapiga karbis kõigi teiste karpide seas ("teiste tuhandete hulgas nende moodi, kuid siiski erinev neist!"), põnevate aegade eelõhtul.

Seda põnevust ma ei oska veel oodata, enne peab midagi ära lõppema. Sellel suvel ma jõudsin lõpuks (tagasi) oma paika. Paika, kus ma võin tahtmise juures olla koguni 10 minutiga mere ääres - olenevalt liiklemisvahendist ja kiirusest - ja võin vaadata natuke totakalt üles pajude poole nagu Arno. Või tunda õige pisut hirmu pärast kuuma päeva saabuva äikese ees. Jaa - ma olen enamiku oma elust veetnud linnas, eriti need viimased aastad, ent ometi - kui raske oli seekord tulla! Oh, endast pole siinjuures üldse abi. See kas läheb üle või ei lähe mitte. Ootame, vaatame.

Parem on mitte olla üksi reedeti ja laupäeviti, kui üks tunne teist petab. Tartus leiab parke ning Jõgeval leiab jõe ja selliseid universaalseid kaupluseid, mida Tartus enam pole. Dürrenmatti "Füüsikud" on päris tõsine tükk, ilma sõnastiku või hariduseta keeruline pealegi. Tragikomöödia, kas on? Mulle igatahes meeldis. Kuni esinejatel juukseid ja muud sätiti, uitasin pisut Kuremaa mõisas ringi. Näitusesaalis mängis klassikaline muusika, ühtegi inimest polnud. Elamus omaette, mõisa tühjad ruumid on kõlavad...

Kui teil vähegi mahti on, siis võiksite mulle raamatuid soovitada küll, muidu ma tsiteerin järgmised viis aastat ainult ulmekirjandust ja ajalugu. Oleks see halb?

"Silmaterad täis und ja liiva,
neame talve ja hajume...
Südant ei keedeta pajas,
süda küll selleks ei ole,
kuid on vihma käes kuivanud puid
ja suve nüüd enam ei tule..."
(Viivi Luik)

Jah.
Ostame ilusaid asju,
peitume nendesse.
Mõtleme, mitte tulevikule, aga juba tuleviku mõtteid.

Päev pärast pannkoogipäeva

2010-08-23T20:29:00.003+03:00

"Miks sa ei abiellu?"
End veidi lõdvemale lastes võttis Zooey püksitaskust kokkupandud taskuräti, rehmas selle lahti ning nuuskas nina - üks kord, teine kord, kolmas kord. Siis ta pani taskuräti ära ning ütles: "Mulle kangesti meeldib rongiga sõita. Abielus olles ei saa enam kunagi akna juures istuda."
"See ei ole ju põhjus."
"See on täiesti kaalukas põhjus."

Ma olen nüüd ametlikult läbi võtnud kogu J.D. Salingeri. Temas oli piisavalt arukust, et teoste lõpetatusest olenemata jätta lugeja uute mõtete ootusesse, piisavalt mõistust, et eelistada kvaliteeti hulgale.

Väljas on sügis. Paar päeva tagasi oli kevad. Aeg-ajalt on õues mere hõng. Siis tulevat vihma. Seda ma usun küll, kogu hingega usun. Täna oli sügis, sügisene tuul, kuigi päike kuumas. Istusin selle soojuses nagu kass. Kuidas ma väiksena teadsin, kuhu hoovinurka parajasti jäi vari, kus lõõtsus alati tuul või paistis päike! Enam ei tea. Tean ainult siis, kui on aega tähele panna. Ja nüüd, kus ma olen lahti saanud vihma käes võileibadega jooksmisest või kohvikannuga või ühekordsete nõudega - kõige sellisega - mul on see aeg. Vabakäik.

"Mitte ma ei tea, mis kasu on teadmistest ja sellest, et teil kõigil pea lõikab, kui see teid ometi õnnelikuks ei tee."
(J.D.Salinger "Franny ja Zooey")

Natuke naiivsust?

knowing me, knowing you

2010-08-10T19:25:00.002+03:00

Meloodiad mu elus hakkavad korduma, justkui ma oleks kõike euroopalikku juba kuulnud. Ma tean, mis järgmisena tuleb, kuigi tegelikult ei tea ju. Ma ei ole ära kuulanud tervet muusikat. Ma ei ole, ent siiski tundub, et kui tahaksin kuulda midagi uut, peaksin sõitma Indiasse või Hiina. Kuna seda mul plaanis pole, jään vanu lugusid kordama.

Elu on nagu karussell: siis võid sõita, kui kõlab kell...
Ma võin ka siis sõita, kui kell kõlab. Puhkusele, mere äärde, mõisa, oma voodisse und järgi magama - võin minna siis, kui viimase tööpäeva viimane buss kodu poole sõidab ja mind väravast peale korjab. Seda ei juhtu tihti, sest kaheksatunnised päevad ja viiepäevased nädalad ei ole meie elu rütm.

Igal hommikul - kui ma ei maga sisse või ei ole pühapäev - näen ma merd. Ja siiani ma mõtlesin, mis suudaks mind meelitada voogudesse, kui tuul on maalt ja vesi jahe. See ja nii mõndagi muud, mu suvised teadasaamised.

Vaatasime ära "Napola", mis oma kurbuses oli mulle imekombel meelde jäänud.
Üks inimene ja nii palju õnnetust.

Või üks -

nii palju rõõme?

sõnumeid sajust

2010-07-26T14:00:00.003+03:00

Vihmased päevad on kahe teraga mõõgad. Üks asi on kõuemürina saatel mere äärde kihutada, et siis esimeste piiskade langedes vette tormata, nautides pilvealuse tuule meelevallas olevaid kõrgeid laineid; merd ning maad ühendavat vikerkaart. Võib-olla oli selle otsa alla peidetud rahapada - nagu muinasjuttudes? Unustage oma talvised spaad, suvine looduslik on palju parem!

Hoopis teine asi on pärast päevapikkust mõttelagedat koristamist pimeduses ja lausvihmas kuue maja peal kodu mängida. Ei ütleks, et see just mu lemmiktegevuste hulka kuuluks - tubade viimasele viimistlusele oma unetunde anda...

Aga hakka parem kohe oma pilvist pärastlõunat armastama, sest kes teab, millal järgmine tuleb! Kuula, linnud! Astu õhtul mööda päevasooja muru! Näe -

naine oodake oodake veidi

las ma rohitsen kõigepealt teed

teie niikaua triikige kleidid

välja valige prossid ja keed

naine oodake oodake ainult

puud las rohitsen lilledki seon

laotan laiali aasad ja vainud

sääl siis teemegi teiega peo

("Aed")

- aed on haritud! Maal elad, linnalaps!

"Kirjuta mulle pikki kirju"

2010-07-18T16:28:00.002+03:00

Ma arvan, et see võiks olla vahvam - jalutada kesk ööd üle uduse välja naabertallu magama - võiks olla vahvam, kui selja taga poleks väsitavamast väsitavamat päeva ja ees vaid nelja tundi und. Ja kuigi kõik on võõras, see alaliselt põlev köögituli ja vaikselt mängiv raadio tervitab iga sisenejat nii, nagu oleks just tema see üks ja ainuke oodatav. Siis oleneb meeleolu veel sellest, kes on harjunud, et hobused akna taga unelauluks hirnuvad. Mina näiteks ei ole ja seetõttu oli esimest korda natuke ehmatav. Aga kuna niikuinii tundus kõik juba enam kui naljakas - marutaudis kärbsed! - siis polnud suuremat lugu.

Nägin und Londonist. Sildadest, kirikutest ja Towerist. Suurlinna tuled on peibutavad ja kuigi Tartu on vaid nende hädine aseaine, õnnestus vahelduseks maailma siiski natuke suuremalt tunnetada. Kõige mitteasisem oli õhtune toiduretk - kas me Karlovas ikka kassi nägime? - ülejäänute unelus hajus kuumusevinesse ja painavasse soovi juba ükskord tagasi jõuda, kuigi väljumisest polnud möödas viit minutitki.

Siinse kuumuse eest nüüd enam küll Toscanasse põgeneda ei saa. See raamat sai loetud, kõigi oma tõdedega.

... seda mõistes ei saa ma isegi aru, miks teeb mulle ikkagi muret kaardi õigetpidi kokkuvoltimine, see, kas bensiini ikka jätkub, kas sularaha on piisavalt - kuidas kõik on veel hetk enne minevikuks muutumist nii pakiliselt oluline. ...

(F. Mayes "Toscana päikese all")

Tänane on enne homset väga pakiliselt oluline, sest ta peidab eneses viimast rahu enne päevadepikkust kasimist, kohvikeetmist ja alalist naeratust. Tänase piiresse jääb veel lehekülgi "Vanemat", "Eragoni" järge. Üks fantastiline jutustus, millesse ma kiindunud olen.

... Need, keda me kõige rohkem armastame, on meile tihtipeale kõige võõramad. ...

Naudin merd tema peal- ja allveevormides, sest merel pole aega ega sõnu vaja.

kutsikasilmad ja kass Artur

2010-07-04T21:29:00.004+03:00

Ma ei tee päevad läbi muud kui kõike.
Katan laua viieteistkümnele ja kuigi neid ei ilmu: võib ju muinasjutuliselt ette kujutada, et tegelikult nad olid.
Fantoomkülalised.
See ei ole kurb lugu.
See ei ole müstiline lugu.
Kõigest argipäeva juhuslikkus.

Iga õhtu on väike nädalavahetus, sest nädalavahetused on defitsiit.
Nendel hetkedel ma naudin loojangupäikest,
veel päevasooja õhku,
horisontaalasendit,
Toscana hurmavat õhustikku - seda viimast muidugi raamatu läbi.

Ühel ööl sain üllatussõnumi K.-lt.
See oli väga armas!

Aga:
Kuidas Sul läheb?
Mis Sa täna tegid?
Aga homme?
Kes jalgpallis võitis?
Raamat läbi?
Meeldis?
Millal Sa lähed?
Kuhu?
Kas ma tean sellest midagi?
Mõtlen!

lighthousekeeping

2010-06-28T23:02:00.003+03:00

"Ja ikkagi on inimese keha kõigi asjade mõõt. Seda mõõtkava tunneme kõige paremini. See naeruväärne kuus jalga vöötab maakera ja kõike selle sees. Me räägime jalgadest, kätest, haaretest, sest seda me tunneme. Me tunneme maailma oma kehas ja keha kaudu. See on meie laboratoorium, ilma selleta ei saa me katseid teha."

Ma olen sellel suvel juba sedapalju jõudnud katsetada, et tean, kuhu tuleb minna, kui tahad tunda täielikku vaikust.
Kui tahad jälgida pääsukeste lendu ümber suitsusauna (sest see on ilusaim asi üldse).
Et astuda mööda öö saabumise ootusest külma rohtu, võib-olla maasikapõllu poole - seda harvem - või lihtsalt niisama: kuhu jalad viivad.
Kogemused.

"Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et keeleks nimetatud vormi mahtuda."

Isegi, kui raamatud ei räägi armastusest, kui nad seda isegi kinnitavad, et nad ei hakka rääkima armastusest, on see ikkagi neis sees, armastus.

"Pew, miks minu ema isaga ei abiellunud?

Tal polnud selleks aega. Isa tuli ja läks.

Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud?

Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad.

Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt.

See ei loe. Sina räägi neile tõtt.

Mida sa sellega mõtled?

Sa ei saa olla teise inimese ausus, lapseke, aga sa saad olla iseenda ausus.

Mida ma siis ütlema pean?

Millal?

Kui ma kedagi armastan?

Seda peadki ütlema."

Aga mida ma hakkan peale kuni poole juulini?

"Ma hõikan sind ja me süütame tule ja joome veini ja tunneme teineteise ära paigas, mis on meie oma. Ära oota. Ära jutusta oma lugu pärastpoole. Elu on nii lühike. See mere- ja liivariba, see jalutuskäik kaldal, enne kui tõus katab kõik, mis me teinud oleme.

Ma armastan sind.

Kolm kõige raskemat sõna terves ilmas.

Mida muud ma saaksingi öelda?"

(J. Winterson "Tuletornipidamine")

Mõttevaba

2010-06-24T22:45:00.002+03:00

Väljas on ilus valgus. Jaaniöö pole kunagi olnud nii valge kui sel aastal. Käo kukkumine oli rütmist väljas - eks ta kohtas kõrvalmetsatukas kaaslast. Kolme päevaga ma olen lahti ja kokku pakkinud ning koristanud neli maja, tunde ja tunde jäävnaeratusega leti taga seisnud ja üleüldse jooksnud siia-sinna, kuhu vaja. Päevad pikad, ööd lühikesed. Jah, mõtteid mul oleks, kui jõuaks neid veel mõelda. Sellepärast me arutame vahel hoopis mõttevabalt, kuidas kirjutada selliseid keerulisi sõnu nagu jalgratas, raudtee, raudteejaam või Manija. Või ma kõnnin suveöös mööda teed lõpmatusse, tähendab, nii kaugele, kui tee läheb, ja räägin, räägin... Ah, kool? See sai ka läbi: umbes siis, kui me kasutasime oma väheseid minuteid, vaadates jalgpalli inimesega, kellel isegi unenäod on ulmekirjandusest inspireeritud.

laul

2010-06-09T16:31:00.004+03:00

Ilm on hall.

See on refrään. Ma alustan sellega, et hiljem temaga enesele mitte tüli teha.

Teine samasugune: käisin koolis, nüüd tagasi

või
kodus, varsti kooli.

Ah, päris vaheldusrikas! Siiski: ellu mahub ka muid uitamisi ja natuke fotosid, milleta... Nojah, milleta ei oleks võimalik enesele tõestada, et siin ma just olen, sest ilma nende hetkedeta ma oleks lõpetanud kusagil mujal.
Ja siis on veel see üks väga sihikindel kulgemine, mis just täna jõudis poolele teele.

(ref)

Eile, mil ma taasavastasin xkcd.com nutikaid ideid, oli Parima Sõbra Päev - Ameerikas vähemalt. Palju õnne!
Aga meiemail on parim sõber iga päeva väärt, vähemalt nii ma arvan.
Palju õnne argipäevaks!

Ja veel ma arvan, et elu võiks kokku võtta Jõngermanni sõnadega V. Panso raamatust "Naljakas inimene", kui ta vaatab viimast korda üle Kassarimaa: "Hunnitu, raisk!"

legend

2010-06-07T00:04:00.001+03:00

Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu... Ma ei tea, mida peaks peale hakkama selle ööga, kui päev on tema ülesande juba ära täitnud. Ootan vist kuni läheb nii pimedaks, et enam pimedamaks ei lähegi ja hakkab hoopis valgenema. Mõnel sellisel ööl mulle meeldib jutustada. Jutustada, jutustada lugusid, mida ma ise siiralt usun ja millest arusaamine nõuaks natuke rohkem mõttereipust kui kohane ajale, mil hämarik pole veel koidule kätt sirutanud. Aga täna ma vist vaikin, sest neid valgeid öid on ennegi olnud ja ma pean välja mõtlema mõne uue müüdi - tuleviku tarbeks.

Tulevikuks, esiti sellest ise aru saamata, lugesin vist läbi ka need kaks S. Claessoni raamatut: "Kes armastab Yngve Frejd" ja "Sina maga, mina pesen nõud". Lõppude lõpuks võiksin ma lugeda noorteromaane, mis oleks lihtsakoelisemad, milles kõik tunduks kaootilisem ja milles oleks kindlasti vähem maamajade ja - aedade idülli üksikutes (olid need külad? talukohtade tandemid?) kohtades. Raamatud vanainimestest jäägu selleks ajaks, kui mul on korter ja padi, millel istub must kass ja ma koon päevast päeva lastelastele käpikuid. Ent siis on juba hilja. Siis on see, mida raamat mõistma õpetab, juba käes. Kas ma usuks inimest, kes nii... 70 aastat tagasi sama koges? Ma ei tea. Lihtsalt, nagu me kindlustame rahaliselt oma pensionipõlve, võiks teha ka vaimselt. Olla juba kohal, kui kohale jõuame.

"Kuradi lugu. Siin ma seisan kahe põdraga ja tüdrukuga, kelle ema on järve läinud."
("Kes armastab Yngve Frejd?")

Aga kõik inimesed ei pea istuma linnas kinni ja andma viimset lihvi oma kolmveerandaasta tegemistele, vaid võivad sõita ühte teise Eesti linna ja lahutada meelt neil, kes öiti lugusid jutustada armastavad...

nädala silm

2010-06-01T00:18:00.002+03:00

Nendel minutitel, kui raadiost tuleb neid vana-aja laule - viiekümne või isegi ainult viie aasta taguseid -, neil hetkil tahaks minevikku tagasi rännata, aga kui palju ka järele ei mõtleks, sobivamat aega kui praegu ei ole, aga ikkagi, oh!, ma soovin veel näiteks, et ma oskaksin või võiksin oluliste asjadega pihta hakata täpselt siis, kui ma olen valmis, mitte lihtsalt siis, kui ainuvõimalik hetk on käes, sest tõesõna: sellest tuleb ainult jamasid, ent mis sest enam, pealegi - valmisolek on nii suhteline, et seda peaaegu ei esinegi ning sel ajal, kui mina teema üle juurdlen, on maailm nii kaugele edasi pöörelnud, et isegi e-mail on liiga aeglane suhtlusvahend ja tuleb tingimata kasutada telefonikõnet, kuigi "kirja järgi" (nii ütleb vanaema) oli viimane ju hulk aega enne olemas - igal juhul tean ma nüüd vähemalt üldiselt, mis mind lähemas tulevikus ees ootab, st. geograafiakolmtund ja mu kooliaasta lõpp ja mõned teised ebameeldivad kontrollhetked hiljem, siis võib midagi alata, suvi näiteks, aga sinna ette mahub ehk veel mõni tore laupäeva- või teinegi õhtu, sest lõbu peab elus olema ja kuna maal- ja merelkäikude kujul seda niipea enam ei tule, siis kuidagi teisiti ju ikka: inimene on leidlik, kui tahe on olemas ja tahe on olemas (!), isegi lugemiseks viimasel ajal:"Schwarzwaldide ja Tüüringite kohal rippunud lillad pilved olid oma elektrilaengu ära kulutanud ja muutunud tavalisteks hallideks pilvedeks, mis aeglaselt roomasid üle Baden-Badeni", jah, see pole võib olla kõige iseloomustavam näide raamatust, mis natuke ümbernurga räägib F. Dostojevski elust, mängukirest ja veelkord elust - "Suvi Baden-Badenis" (L. Tsõpkin) - aga see oli huvitav kujund, mida natuke eksponeerida selle kõrval, et esimene punkt ilmus leheküljel number 50, milline nähtus mulle sügavat muljet avaldas ja seega: ma olen inspireeritud.

:)

2010-05-24T22:22:00.003+03:00

Pärast seda viimast esmaspäeva, mil kohusetundlikud inimesed paaritunnise lavalolemise järel ka (hilis)õhtusesse proovi jõudsid, tuli üks mõnus väljamagamise päev mitmete nädalate kestel. Et siis järgmisel õhtul minna viisakalt tundi, mille veetsin kolmanda korruse telerist noorte lõpuaktust vaadates ja mis seetõttu seisis oma eesmärgist küll väga kaugel. Seda juhtub vahel.

Nende kevadiste nädalalõppude pikendamisele olen küll meister, sest lisaks alles tänasele linnajõudmisele otsustasin, et neljapäevad on Jõgevale sõitmiseks parimad. Ning loomulikult tuli ühelt eelmiselt päevalt varastatud aeg uneks just sellelt öölt tagasi võita, nii et reede veetsin erinevates bussides magades.

Aga seda ma võin küll öelda, et nädalavahetuse jooksul - olgugi, et pikendatud - kolm korda enesest vajalikku muljet jätta on ikka natuke kõhe. Ei oskagi kuidagi kommenteerida seda seisu. Osalt kena, aga teisalt... Kui keegi vajab maisihelveste mahapuistamist või valjusti nõudega kolistamist või häälekalt millegi otsa komistamist või suhkru tassist möödapanemist, muidugi kogemata, siis ma võin selle töö enda peale võtta, päris tasuta kohe.

Mõne päeva eest oli ilm veel lubav. Koguni nii, et esimene paadisõit merel toimus sel aastal juba nüüd, mais. Õhtusest päikesest kuldsed veed... Ja hommikusest tuulest uinutavad lained. Kalasaak - väike, ent ometi suur.
Selline kevadine hetk.

Lõpetamata asjade ajajärk. Vanad tähtajad lükkuvad edasi ja uued kukuvad varem, mõni on ka selline, mis peab just praegu toimuma. Kui ühele poole saaks, tuleks suvi ja...
Siis?

pabersüdamed

2010-05-16T02:15:00.003+03:00

Kõndida läbi kevadöö koju, istuda pimedas toas lahtise akna all ja kuulata ööbikut. Kui see ei ole õndsus, siis mis on? Igasuguseid mõtteid ilmub ses öises olemises, neis puudub emotsioon, nad lihtsalt kas on või ei ole hoopiski. Mõni selline, et kurb ja õnnetu ei ole samased. Olla õnnetu - see tähendab: mulle pole õnne jagunud, õnn sai enne otsa, kui mina tulin. Jätkuv ja jätkuv tunne. Kurb... Kurbus on hetkeline, kuigi see hetk võib vahel olla väga pikk; lein olukorralahendile. Või, et üksinda olla on ju ka vahel päris hea - sealtmaalt, kui see ei ole üksildus. Veel või enam. Ja kui tundeskaala ongi kesisem kui teelusikal, siis lohutab, et harjumine vajab aega. Kirjeldad vähehaaval sõnadega ja siis ükskord saab kõik selgeks. Kõik. "Mis tunne on?"

Mõni Karlova-õhtu on mullegi jagunud, selline, kus ma ei pea arvestama ühe- ega mitmesuunalisuse, käskude või keeldudega, vaid võin hoida oma silmi, märkamaks õuedesse lipsavaid musti kasse, aedades õitsevaid nartsisse ja majade rahulikku vaikelu. Väikelinna aeglane kulgemine - sest mis ta muud on, kui linn linnas.

Ma olen teejuht oma tillukesse maailma ja sellesse suuremasse justkui natuke ka. Mis esimesse puutub, siis seda valdab ümbernurga-õnnelikkus. Seal on Miki-Hiirega pusle ja Loomingu Raamatukogu, lauamängud ja järelkuulatavad raadiosaated, toomingalõhn ninas ja üllatusmunad, pikad hommikud ja lõunauinakud, lihtsalt olemine ja ...

Oh, kuhu on kadunud su subjektiivsus? Realist.

su südamepuuris on vaikus

ja tuhandeaastane lind

ta oskab aga ei räägi

sest ta armastab sind

(J. Viiding)

viiuliplika

2010-05-10T21:30:00.003+03:00

Valged õhtud petavad sama hästi nagu kiirus. Justkui oleks palju aega, aga tegelikult ju ei ole rohkem kui ööpäevas 24 tundi. Suhteliselt muidugi on, sest sellesse aastasse plaanitud riigieksami (elukestev keskkool?) tegin teisipäeval ära. Kuna eesmärk oligi see - ärategemine -, siis saadud tulemus käib ju küll mööda taevakaart:).

Mõned päevad elasin paralleelelu Paides. Õnneks on seal olemas suisa meeletus koguses magamiskohti, nõudepesumasin, suur vihmavari... Rulluisud, näiteks. Aga sellised pisiasjad nagu valgus esikus või külmkapp või toiduõli kapis (sest äkki mul ikka tuleb kell veerand üks öösel kange isu pannkookide järele?), need puuduvad. Töötavast telerist või hommikustest ajalehtedest rääkimata. Kuigi, kui jäägitult aus olla, siis neid viimaseid pole ju Tartus ka.

Lisaks huvitavale olmele mängisime kirikus jälle "A Concert Celebrationi" - ja muid loopudinaid sinna juurde -, seekord koos kooridega. Ehkki prelüüd orelil ületas meid kõiki. Ainult sellepärast, et orel on pillide kuningas. Muud põhjused olekski üleliigsed.

Nüüd on jälle üle korratud, et kava kujundamine repliikidega: "Aga miks nii?!" võtab neljal inimesel terve õhtu. Ja kuna kolm inimest suudavad nende tundide jooksul nii mõnegi idiootse ideega lagedale tulla, siis pole ime, et neljas jääb kangekaelselt konservatiivseks, ega luba kava tagaküljele juuresolevat pilti panna. Eks tal oligi tegelikult õigus. Siiski oli see üks tore õhtu, arvan ma. Vihmasadu andis ka äraminekuhetkeks järele.

On tulnud ka põnevaid pakkumisi, millele ma pole tihanud negatiivset vastust anda. Ja mõned inimesed on leidnud midagi minus, mille külge klammerduda ja see on selline ime, millest mul on, pärast kõiki neid aastaid elus, ikka veel keeruline aru saada...

Maailm on end jälle teenimise lainele häälestanud. Kahju. Eriti kahju, et see mõtteviis on koduselt omane verinoortele kunstnikuhingedele.
Põhimõtteliselt ilma rahata kogemusi ei korja!
Kurb, kurb...

kevad!

2010-05-02T23:50:00.003+03:00

See sirgjooneline planeeritud elu, mida ma elan, tegi ühe vahepeatuse reede õhtul linnakärast eemal. Ja kuigi mööda kevadiselt märga karjamaad kõndides ja 30ndate stiilis interjööriga talumaja trepil seistes oleks tahtnud mainida, kui imepäraselt vaikne siin on, ei olnud see siiski asjakohane lause. Sest kevadine vaikus on alati natuke suhteline, täis lindude meloodilist sädinat ning kui nemad õhtupimeduseks on lõpetanud oma viimaste viisijuppidega, ilmub ei-tea-kust tõeline äike võpatamapanevate kärgatuste ja kogu taevalaotust valgustavate välkudega.

Eilne plaan kontserdile jõuda tundus kell pool 8 õhtul veel täiesti teostatav. Kolmveerand üheksaks oli sellest sujuvalt saanud "hakkame hoopis veini jooma" mõte, et pühapäeva lõunaks avastada, kuidas head inimesed tulevad ikkagi alati rongijaamast (või vaksalist), aga ei kunagi raudteejaamast. See on ilmselt sama asjalik arutlusteema nagu küsimus sellest, miks hambapasta kolm värvi tuubist alati võrdselt hambaharjale saavad.

Üleöö on läinud akna taga kased lehte ja iga hommik on eelmisest rohelisem. Kevade maagia ja võlu. Aga tõesti: elu on nii sihikindel, et kui saabuv nädal end ära laseb elada, muutub maailm jälle natuke rõõmsamaks paigaks...

Smile, that´s all!

2010-04-29T22:11:00.004+03:00

Täna oli õues seda hõngu, mida õhkus ühest eelmise aasta kevadööst Lätimaalt tulles. Enam ei mäleta, oli see vihm, mis selgi korral keerutas tolmu ühes lõhnaga maast üles. See oli veel siis, kui ma ei teadnud, mis kõik võib kaasneda, kui käid korraks Lätis ja vestled seal natuke juhuslikult kirjandusest või veel ühest-teisest... Tänaõhtune kevadiste tuulte maailm muidugi ei seleta seda, kuidas inimesed, kelle nime ma ei tea ja kelle nägusid suudan ähmaselt meenutada, kuigi - kuskohast?, mind tänaval ära tunnevad. Või seda, miks ma (ja inimkond üldiselt) mõnes asjas olen nii suutlik ja teistes jälle kohutavalt saamatu. Et miks toimib kui-kusagil-läheb-halvasti-siis-on-kõik-halvasti paremini, kui vastupidine variant. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid ses elus!

Aga harjutamised mööduvad vahel nii, et mina mängin klaverit ja K. viiulit, sest kus ta siis muidu oma esimese Mozarti sellel pillil ära mängib? Olgugi see vaid "Sära, sära, väike täht", ikkagi klassik! Huvitav, millisesse kastikesse ma unustasin panna linnukese, et endale Peeter Süda ja orelimuusikat varem ei tutvustanud? Geniaalne kuju. Jeff Beckiga on sama lugu.

Noh, ja siis on veel solfedžoeksamipaanika ja geograafiaeksamipaanika - kuidas kellelegi sobib.
Või juba 10?

Ah, mu mõtted on mujal!

saying is something that is said

2010-04-20T20:58:00.001+03:00

Vähemalt ma võin nüüd öelda, et olen elus ühest tunnist nuttes välja tormanud ja all kapiruumis tekitanud "mis sul viga on!" emotsiooni. Väike draama päevas ei tee paha, aga pisarad põhjustanud natuke suurem köhahoog küll. Üks vaba päev, palju piinlikke äraütlemisi, tegematajätmisi ja ma arvan, et TÜSO tagandab mind varsti kolmandaks trianglimängijaks, kui ma oma (põhjustega!) puudumisi jätkan. Igatahes lõhnan nagu esmaabikapp, millest mingil põhjusel ei puudu ka aniis ning pipar. Lisaks tean ka umbes kuue erineva kurgukommi maitset...

Sõitsin reede õhtul pilgeni täis rongiga Jõgevale - üritades kõrvalistuvat väikelastega peret oma köhaga mitte väga närvi ajada - ja mõtlesin, miks raudteeäärne maastik alati nii eemaletõukav on. Kõle, tuulte räsida, kõigist mahajäetud, kuigi neist paikadest päevas mitu korda vastassuundades möödutakse. Jaamad, mille kordategemisega pole vaeva nähtud ja jaamad, mille puhul isegi nostalgiast ei vaevuta vilet laskma. Kuigi - seekord oli selles kõiges ka omajagu maalilisust, sest Emajõgi on ikka veel oma sängist väljas ja moodustab väikeste kollaste majade ümber suuri lainetavaid järvi. Miks paljud väikesed poisid tahavad saada rongijuhiks? Oh, ei tea, ei tea...

Aga vähemalt ma nüüd tean, kust saab Jõgeval laenutada raamatuid (eelmine kord tutvusin turuga ja mingi progress peab ju olema!). Ja ilmselt hellitati mind selle nädalavahetusega tõeliselt ära, rahvamuusika, meepurgi, padja ja iseloomuga ning - olgem ausad - kellele ei meeldiks, kui tema eest nõusid pestakse? No näed.

Selle möödunud aja jooksul olen veel näinud tubli leemekulbi suurust mandoliini ja kogenud, et üht viiulit kahekesi mängida on ikka ka päris võimalik. Repertuaarist ei puudu ka sõit kõikvõimalikel Tartu (kaldega) munakivitänavatel ja natuke ekstreemsust peateele keeramisel. Une ja ärkveloleku piiril tegeleb mu mõistus vahel kummaliste asjadega, näiteks olukorrale helistiku leidmisega (kuidas see normaalne on, ma ei tea...). Vahel on nii, et tajud täpselt hetke, mil kõik õigesse suunda pöördub ja tähenduse omandab. See hetk oli nüüd ära. Patience pays off.

midnight sun

2010-04-15T23:47:00.003+03:00

"Appi! Kõik tähtajad on nii lähedal!"
Samas, minu jaoks on tähtajad lähedal juba siis, kui tegelikult on veel nädal aega või koguni kaks, oleneb ülesande mahukusest. Ja sellepärast ma olen ühe ööpäevaga valmis vihtunud paar kirjatükki, mis pigem on täis tundeid kui fakte. Ning kui enam mitte midagi üle ei jää, siis harjutan nördinud näo esilemanamist, sest see viib vahel rohkem edasi kui korralikult kõigi tegemist vajavate asjade ära tegemine.

Kevad tuleb sel korral hoopis eripalgelisemalt kui möödunud aastal. Näiteks võiks teda iseloomustada sõnaga "ründav". Ja kui kevad juba kallale tuleb, siis köhid ja nutad nii, et krokodillipisarad veerevad. Muidugi võib jääda mulje, et ma olen enesele üleöö astma saanud või olen paadunud ahelsuitsetaja, eriti pärast suitsetajate meelispaiga külastust. Mu köha sobis viimase olustikuga päris hästi. Tegelikult? Tegelikult on see tõesti ainult kevad, kevad...

Täna me mõtlesime, et vanad eestlased olid siiski päris eluteadjad. Kui meie müüme end praegu e-riigiga, siis neil oli tagataskust võtta võieksport ja olümpiavõitjad ja suursaadikud ja sõjaliste liitude plaanid. Lõpuks see muidugi natuke ebaõnnestus, aga - kogu maailm ju ebaõnnestus oma plaanides. Oh, eneseuhkus!

Ja veel midagi, mis mind mõtteis jälitab juba mitu kuud - kui kelleski miski sind häirib, siis vaata endasse - see on sinu (halb) omadus, mida meeleheitlikult tõrjuda üritad.

Aga üldiselt - ma olen flegmaatik ja maailm pöörleb veidi liiga kiiresti, et suudaksin teda püüda. Avaldumine? Ma ei loe raamatuid, sest infot on niigi palju. Ent kui kõik need killud, mis õnnestub tabada, järjekorda panna, siis elu on ju tegelikult päris värviline ja vahva.:)

take the noble steed to medieval high school

2010-04-09T22:13:00.005+03:00

Mu parem pool ei kuula vasakut, teine ei kuula teist ja mõistus ei kuula vaistu -vastupidi muidugi ka. Kõigun tahtmise vahel end jagada ja samas mitte üldse... Ma olen viimastel päevadel teinud rohkem kui plaanitud. Aga nüüd olen ma kodus ja ootan hetke. Mul on ka enda pärast hea meel. M. Raud on haarav, tema sõnu on tõesti raske käest panna. "Ma ei ole mitte kedagi imetlenud pärast Jimi Hendrixi surma, aga sina oled imetlusväärne." - ainuke lausekatke telelavastusest. Ära üle mõtle! Ei mõtle, ei mõtle, aitäh:). Äkki ei mõtleks üldse? Täna lõppes pool nädalat keelpillimuusikat. Mu facebook ummistub, "kinnitan" kõike järjest, nagu muidugi, sest nii on lihtsalt... õige. Näete, ma ju ütlesin - minus pole praegu grammigi loogikat. See tuleb unest, täpsemini selle vaegusest, muidu olen vaimselt täitsa terve. Et äkki siis ikkagi üldse ei mõtleks, ainult magaks? Homme olen jälle värskem kui maihommik:).

Aga mulle meeldib nii!

2010-04-07T21:38:00.002+03:00

Eestist ära sõites oleks muidugi võinud kaasa võtta ka mõistuse või mälu, aga samas on nüüd tõestatud, et nii ilma nendeta kui telefoni ja kellata saab ideaalilähedaselt ära elada. Aga kui midagi on puudu, siis midagi on kindlasti ka üle - sedakorda siis toitu. Ilmselt jään kodus olles nälga, pärast neid mitmekäigulisi lõunaid ja kookidega kohvipause.

Ühtlasi sain teada, et tõepoolest on olemas aldimängijaid, kel on vaja seinale riputada teateid, mis kõlavad peaaegu nagu "keelpillikvartett vajab liikmeid, otsitakse kaht viiulit ja tšellot". Ja peale selle, et peas kõlavad segamini Sibeliuse 5. sümfoonia, "William Telli" avamängu ülikaunis algus ja Final dance: Malambo, on seal ka väike valik Norra joogilauludest. Norsk, svensk, norsk, svensk, ma ütlen...

Kõigile meeldivad pidubussid, mille aknad on üleni udused ja kus inimesed laulavad erilisi laule ning juhil on selge, et ringteed on koheseks korduvkasutamiseks. Ja kõigile meeldib ka Fokker 50-ga lennata, sest see on peaaegu nagu Nils Holgersson hane seljas... Aga mis ei meeldi on "Yeah, the money is gone. There´s nothing to do anyway, so let´s just continue playing" laused kontserdil sümfooniaosade vahel. Kas ma olen rahast lage ja identiteeditu? Löökpillipoistel on väledad jalad, nii et kõik lõppes siiski hästi.

Ilusaim hetk oli koori mälestuslaul tšellistile, mis - nagu tellitult - lõppes vihmarabinaga kirikukatusel...

"Koduteel palusin vanemaid, et nad lubaksid mul lõpuks uuesti viiulitundi minna. Mõni aasta varem olid tunnid vastu mu tahtmist lakanud. Ma polnud unustanud kampoli lõhna. Selles oli mälestus lahkuminekust ning jällenägemislootus, sellest hoovas hapukat, mõrkjat ja joovastavat vaigulõhna. Kujutluses viis see mind suurtesse kaugustesse, virgutas mu südant seiklustele. Poognatõmme oli otsekui viiuli saladuse, tema hinge edasiandmine keeltele ning keeltelt helidele."
(J. Kenaz "Muusikaline moment" - lugu, mille oleks võinud kirja panna ka viiulit kaasamata...)

Arvatavasti ilmub varsti veel toredaid flashback´e, pärast seda, kui ma olen aru saanud, mis siin, tavalises kontsentreerimata elus toimub. Ja kus ma olema pean. Ja mis ma tegema pean. Ja mis plaanid mul on. Ja mis plaanid sinul on. Kui ma olen üles ärganud. Sest praegu olen ikka veel võimeline rääkima selgast juttu sellest, kuidas ma korraga tunnen ja ei tunne mitte midagi. Aga kuidagimoodi on mul õnnestunud naasmisele järgnevatel päevadel peaagu kõik oma tunnid ja loengud ära jätta. See on küll päris osav, ma leian.

Jou, where´s kiwi?

2010-03-25T23:22:00.001+02:00

"Õhtul enne ärasõitu mitte kuhugi

pole vähemalt vaja kohvreid valmis panna."

(Pessoa)

Mis tähendab, et mina pean vägagi panema valmis oma kohvreid ja sirgeldama meeldetuletusi paberitükkidele. Pakin end vaikselt transportvormi sel neljapäevaõhtul, mis - mitmekordselt kinnitust leidnud - on püünis ja nädal ikkagi lõppeb kolmapäevaga. Okei - neljapäeva hommikupoolikuga. Ma ei mäleta, millal ma viimati ärkasin kella ühe paiku pärastlõunal või millal tegelesin ärkamisega vähemalt viis tundi, aga täna küll. Õhtu pole siiani olnud just kirkaim elus, ent see viimane pooltund und, mis päevalt laenata õnnestus, meelitas silmisse natuke rohkem sära küll.

Täna on üldse veidi imelik päev. Kahe aja vahel, sest homsest hakkab uus, 12 x 24 tunnine nädal. Mul on oma arvestamine, aprilli alguseni vähemalt. Aga täna olen veel otsekui ühest käest lahti lasknud ja teisest veel mitte haaranud, kaaluta ja peata ja olekuta olek. Ilm pimeduse katte all on ühtaegu niiske ja jäine. Just nagu miski ei ootaks mind ja kui ootab, siis ei tea mis. Ja nagu ei ootaks mind keegi ja kui ootab, siis olen see ainult mina. Ning ma ei kavatse endale endast palju ära anda, peidan end endasse. Loomulikult, sellel kõigel on nimi, võib-olla isegi mitu, üks neist ehk üks Pagana Kummaline Neljapäev, aga selle vastu aitavad Folkmilli rõõmsad viisid päris kenasti.:)

Sest mis on tegelikult viga sel päeval: uskumatu imelisus, õnnelik muinasjutt!

Ja nii ma siis pakin oma peaaegu muldvanad truud kollased ketsid jälle kohvrisse: õhtul enne ärasõitu - kuhugi.

true, true...

tegemised

2010-03-21T21:45:00.003+02:00

Mis päev täna on? Kellele ma olen lubanud ja mida?
Neljapäevade olemasolu on lõks, sest nädal lõppeb kolmapäevaga, lõppeb ju?

"...aga tegemistest meeldib mulle kõige rohkem Eimidagi tegemine."

"Kuidas sa seda Eimidagit teed?" küsis Puhh, kui oli seda asja mõttes tükk aega arutanud.

"Noh, küsitakse näiteks su käest, et mida sa, Christopher Robin, kavatsed tegema hakata - just siis, kui sa parajasti seda tegema lähed - , ja sina vastad: "Ah, ei midagi," ja pärast lähed ja teedki."

"Ahah, või niimoodi," noogutas Puhh mõistvalt pead.

"See, mida me praegu teeme, on ju kah eimidagi tegemise moodi."

"Ahah," noogutas Puhh jälle.

"See on see, kui sa lihtsalt longid niisama ringi, kuulad igasuguseid asju, mida üldsegi kuulda ei ole, ja ei vaeva oma pead mitte kui millegagi."
(A. A. Milne "Maja Puhhi salu servas")

Või on see neljapäevade tunne, et õigupoolest võib seda antitegevust läbi viia ka kodus, selle asemel, et piinata end koolis mõttega, kuidas miski ei õnnestu. Ja kui samal ajal, vastu ootusi, jääda ka koorma all üpris sirgeselgseks, siis - mulle sobib. Ongi tõsi: harjutamine teeb harjutajaks... Ja kui C.R. ütleb, et tead, Puhh, nüüd ma vist ei saagi enam seda eimidagit teha, sest "ei lasta ju", siis on tal väga õigus. Mina ka ei saa, ainult ma ei oska otsustada, on see hea või halb.

Esmaabikursused on kindlasti mõeldud laupäevahommikuteks, mil polegi teha targemat, kui istuda ja kujutleda jõhvikajoogi paki maastikule lambaid, lehmi ja silmapiiritaguseid linnu. Või piidelda silmanurgast jubedaid fotosid ja samal ajal end veenda, et veri on kõike muud kui punane. Hoopis roheline näiteks. Mitte just päris koogi-moosi puhkepäev...

Ent nii kaua, kui ma olen hoitud kukkumisohtlike jääpurikate eest
sel ajal, kui kevad ikkagi tasapisi tuleb,
ma olen rahul.:)

kirsiõied

2010-03-17T21:57:00.003+02:00

"Hoia mind ärkvel kella viieni hommikul ühelainsal põhjusel: et kõik sinu tähed säravad."
(J.D. Salinger "Seymour: Sissejuhatus")

Nüüd, kus ma olen naeratanud nädalate kaupa kõikidele ülejäänud inimestele, proovin olla hea ka enda vastu ja loen lõpuks oma Salingeri (läbi). Lihtsalt loen ja tunnen rõõmu, nagu ka poole seitsmesest ärkamisest ja unelemisest keskpäeval. Natuke tunnen end selles Seymour-loomes ära, mis on ühtaegu edasiviiv ja veidi kõhe.

Lihtne on olla korraga arendav ja tüütu, aga iseenda vastand? Elus otsida originaalsust ja neid päevi, kus kõik ideaalselt muutumatu püsib... Mugav originaalsus?

Oma tantsuklubid teen viimasel ajal TÜRKA-ga ära ja vahelduseks uurin imelikku ilmaelu. 10. oktoober, tuleb välja, on päev, mil me kõik peaksime tööle kaasa võtma oma kaisukarud.
Või hoopis tajun, et mälestuste jõud võib olla isegi tugevam kui tugev, iga päevaga enam ja enam.

Ning - ei, ma ei ole hakanud taksojuhiks, lihtsalt olen seotud.

vihmaks laulan sind

2010-03-14T09:33:00.005+02:00

Istusin laupäeva hommikul, nii poole kaheksast alates, tunnikese oma toas ja lugesin:

"Oh, see õnn on üks kange kraam. Tal on imepäraselt vabastav toime. Tunnen, et mul on vabadus öelda teile täpselt seda, mida te ilmselgelt igatsete praegusel hetkel kuulda. Nõnda siis, kui te armastate - ja ma tean, et armastate - kõige enam siin ilmas noid väikeseid puhta vaimu kehastusi, kelle normaalne kehatemperatuur on 52° C, siis olend, keda te loomulikult järgmisena enim armastate, on inimene - jumalaotsija või jumalapõlgaja (vist mitte kunagi keegi vahepealne), pühak või liiderdaja, moralist või täielik immoralist - , kes suudab kirjutada luuletuse, mis ka on luuletus. Tema on kõvernokk-risla meie, inimeste seas, ja ma tõttan teile jutustama seda vähest, mida ma arvan ennast teadvat tema lendudest, tema tulisusest, tema imelisest südamest."

(J. D. Salinger "Seymour: sissejuhatus") ,

piiludes silmanurgast läbi udu paistvat päikest. Varesed olid vaikides vahtra okstele jaotunud, mõned teised linnud laulsid. Kõik hetked ühes: puhkus ja ootus, soov olla mujal, soov olla kohal. Nagu kevad, kevad...! Väljas oli kümme miinuskraadi... Ja kui kord hakkab lumetama, siis sajab kõik katte alla. Eriti varajane kõu õhtul - mis viirastus. (?)

Üks võimalus teha reedestest koolipäevadest midagi mõnusamat, on näiteks otsustada, et poole - esmalt tuima, siis tuikava - peaga ei ole võimalik pilli mängida. Aga selle asemel näiteks magada... Defitsiit!

"Millal sulle sobiks?"
"...öäü..."

***
"Millal me näeme?"
"...öäü..."

Vahvalt vaheldusrikas aeg, mis toimub korraga umbes viies maailma paigas. Nii palju iseloome ja olukordi! Ma ei tea, millal on järgmine selline päev, mil ma ei kulu ühestki otsast. Elu koosneb ootamistest ainult.
Ootamistest...

mõttelend

2010-03-09T21:11:00.003+02:00

/.../LXVII

Mitte just kuigi õigesti väidetakse, et tüdimus on levinud haigus. Levinud on tegevusetus või tõtt-öelda oskamatus midagi peale hakata; mitte aga tüdimus. Tüdimus on vaid nende jagu, kelle vaimus midagi on. Mida suutlikum on hing, seda sagedasem, piinavam ja kohutavam on tüdimus. Suuremale osale inimestest piisab sellest, kui nad on ükskõik millega hõivatud, ja neile piisab meelelahutusest, mida pakub mis tahes lame tegevus; ja kui neil üldse tegevus puudub, ei piina see neid rängalt. Sellest tuleneb, et tundeinimesi mõistetakse tüdimuse koha pealt nii vähe, ja rahvast paneb kord imestama, kord ajab naerma, kui nood tüdimusest räägivad ja selle üle niisama ränkade sõnadega kurdavad, nagu kõneldakse elus tõsisematest ja möödapääsmatumatest hädadest./.../
(G. Leopardi "Mõtted")

Huvitav, millal ma end kokku võtan ja hakkan Loomingu Raamatukogu koju soetama?
Kuulan praegu raadiosaadet, mida olen juba paar aastat keeldunud kuulamast. Olen ka võimeline muutuma, antikonservatiiv selline.

Ükskõik, kuhu ma lähen, ikka tuleb mõni tuttav vastu, keegi kusagilt teretab. See olen mina - mina, kes ma inimesi ei tea, ei tunne; mina, kellele kõik on võõrad...
Saan juba isegi aru, kui huvitavad on need "väga huvitavad tuttavad" (nii öeldi) mu kõrval.
Vahva!

hetkevargad

2010-03-07T22:24:00.004+02:00

Närvesööv märts. Ma ei tea, kas mul on tahtmist vastutada kohustuste tulemusliku teostuse eest. Niisamuti ma ei tea, mis ajast olen hakanud harrastama aktiivset puhkust. Nojah, oleneb muidugi, kas sa pead oma kümnepäevaste muusikaliste eksisteerimiste eest tasuma või kui hea motivatsioon on laupäevahommikusteks kella kuuesteks ärkamisteks.

Viimase sellise ärkamise järel jõudsin otsaga Jõgevale - kuulama, kuidas mehed ja tenorid, ja natuke ka muud inimesed, laulavad. Ja kui ma muidu olen täielik võhik selles linnas orienteerumisega, siis juba vähemalt pool elu mäletan, et ühes majas tuleb kõndida otse ja paremale, et aulasse jõuda. Kunagi tundus see nii väga suur ja päris tähtis lava. Nüüd... noh, kõik jääb ajaga väiksemaks, isegi, kui ta tegelikult seda ei tee. Aga päeva jooksul pead sa millestki ikka maha jääma, sedakorda siis mitte rongidest, vaid Tartu linnaliinibussist, millest polnud küll suuremat muret, sest maandusin õige pea "Ristiisasse" - kohtuma perekonnaga, kellest üht liiget kuulasime ansamblis laulmas, pilli mängimas.

Tänane oli päriselt halbade juuste ja valutava pea päev, aga kuna kõik muu oli korras, siis jõudsin ikkagi varahommikusesse, kella kaheteistkümnesesse proovi õigel ajal. Hiljem, koolis, sadas klassi sisse K., kellel oli meelest läinud "Oige ja vasemba" viis. Peagi oli H-duur meeleolu jälle saavutatud. Way to go!

Vahepeal on olnud väga keerulisi öid, mil kõik inimesed ja toimunud/toimumata sündmused korraga unedes külla tulevad. Ma peaksin rohkem magama (eks me kõik...).

"Palju õnne!"
"Aitäh, sulle ka!"
"?"
"Sa tundud nii õnnelik."
:)

tugi - toe

2010-03-02T21:18:00.002+02:00

Mis tähendab: kui oled noor ja uljas, ei loe sulle miski? Ei loe vanadus, mis alles kaugel, ei lapsepõlv, mis juba läinud. Ei loe ohtude lähedus, ei loe vahemaad... ?
Elada pooleldi siin ja mujal. Ma vaatan oma märkmikusse ja naeratan, kuigi seal pole kirjas ühtki puhkust. Mõned kirjeist on juba ise suuremad/olulisemad kui see.
Raske on tajuda, et kusagil on maid, kus päike paistab ilma lumeta, vabalt. Parimad päevad banaanikala püüdmiseks mererannas ja peaaegu niisama parimad alagajatele õppesõiduks.
Tunda puudust või märgata puudumist, neil saab teha vahet ja mu elus on mõlemat. Seal on ka õige pisut ahastavat kurjust: tee midagi või ma organiseerin su ära! Ah, staatika...
Hämmastav kindlameelsus, kohustuslik sõidusuund: otse, mööda õnnelikke päevi.

Oh, never say me farewell here, no farewell I'll receive,

And you shall set me to the stile and kiss and take your leave;

I'll stay until the curlew calls and the martlet takes his wing,

Oh, the snow it melts the soonest when the winds begin to sing.

ja nii need asjad ongi

2010-02-25T21:36:00.000+02:00

Ühel, nüüd juba vanal ööl, nägin unes surma. Nii reaalset, et pärast seda ei tundunud enam millelgi tähendust olevat. Õnneks ärkasin - juba natuke kevadisesse päikesesse. Aga uned jäävad korduma, korduma pärisellu, muusikale vahele. See on küll veidi õudne.

Hommik.

Järjekordne päev ootab äraelamist.

... ja järjekordne...

Ja siis veel.

Mööduvad nagu sõdurid - sirges rivis, peatumata.

Lüliti, mis programmeerib mind erinevate tegevuste sooritamiseks ümber, on veidi aeglasevõitu reageeringuga.

Sellest hoolimata on veel flegmaatilisemaid inimesi. Ja mina mõtlesin, et mina...

Ka võimatul muusikaajaloo kontrolltööl on võimalik skoorida suvaliste ajalooteadmiste abil.

Magan, liiklustestid padja all.

"Ümberringi valitseb uue aja - kas uue keskaja? - hämarus."

(O. Paavolainen "Külalisena Kolmandas Reich´is")

Neil päevil Tartus... Otsides soojemaid kohti, päikese peegeldus jääl, rööpad kohtuvad silmapiiril ("Me liigume loogeldes loojangu poole"), vaikused kajavad, hetked ootavad otsalõppemisega, aeg ei oota kellegi järgi.

I remember a time when everybody I loved hated me because I hated them.

2010-02-19T23:15:00.003+02:00

Kummaline, hommikuti suudan kooli häälest ära klavereid paremini taluda kui õhtuti. Hetkel, mil lõpuks ette mängima jõudsin, olin juba päris väsinud ja iga (ebaharilikult) vale kooskõla ehmatas mind nii, et lausa füüsiliselt hüppasin. Tegin vist rohkem peatuseid kui kunagi varem ja käitusin, nagu poleks paar aastat klaverit isegi lähedalt näinud. Ei saanud üldse hakkama. Enam vist väsinuna teda ei puuduta: ma lähen hulluks. Juba teadmisest, et seda nõnda tajun.

/.../ Teine osa Allegretto scherzando con tempo di menuetto on päris nalja täis. Tahtmata tuleb siin veiderdaja meelde, kuidas ta siga või konna taga kiusab. Aga kulla pai arvustaja, nii ehk hüüab mõni püha vihaga, kuis julged sa Beethoveni püha muusikat ning siga ja konna ühel hingel nimetada? Noh, ega Beethoven ometi sealihata läbi saanud, pani ka selle tundmuste kõlasse. Ja kui ta nalja tegi, ega siis veiderdajagi muud ei ole, kui paljas inimene, kes nalja pärast konna kiusab. Vähemalt on muusikast selgesti siin ja seal [sigade] röhkimist kuulda ja konnade hüppamist märgata./.../

K. A. Hermann Beethoveni VIII sümfooniast. R. Tobias oli millegipärast sellise väljenduse peale väga pahane...

/.../ -Sünnitajad kolisid uude majja.

...

Palju parem sünnitada.

-Eesti iive tõuseb.

-Sünnib uusi töötuid Eestimaale.

-Pessimist.

-Väiksed-väiksed töötud.

-Nii väike ja juba töötu.../.../

Kuus tundi mu nädalast hakkavad olema väikeses ruumis, loodetavasti ElementEnergy´ga ühes.
Ma olen natuke igal pool laiali. Sellest hoolimata õnnestus viimane erialatund ääretult hästi.
Ma ei oska tõkete puudumiseks valmis olla.
Mina - ratsionalist, mina - hakkamasaaja.
Harjumatu, väga harjumatu.
Mu kirjad rändavad tihti mujale, siia eksivad harvem.
Mul oli ilus kolmapäev.

homse päeva mälestused

2010-02-14T22:29:00.001+02:00

Nagu ma arvasin - minu eest on ära otsustatud. Kes teile ütles, et ühe ukse sulgumisel teist ei avane? Ta võis kibestunud olla...

Mis siis muidu?

Mulle meeldib, kui on keegi, kellel on vilega kann, ja ma saan talle külla teed jooma ning pannkooke sööma minna.

Mul on kiire.

Mul ei ole enam nii palju aega noodikogus istuda, ajalehti lugeda ja ristsõnu lahendada.

Mul on Vivaldi, Paganini ja Bach.

Kuulasin eesti süvamuusikat, väga palju eesti süvamuusikat. Loo- ja lõigulõppude kinnitused koorilauludes hakkavad muutuma ebaoriginaalseteks. Harmoonia! Salvestiste kvaliteet ei kannata kohati kriitikat. Muusika on hea, kui ta ükskord kahinatest ja sahinatest läbi tungib.

Ma mõtlen, et meil on jälle üks ärkamisaeg kätte jõudnud, sedakorda siis vist juba kolmas. Folk massidesse! Ääretult tänuväärne tegevus muidugi ja tuleb tõdeda, et olen ise ka selles vallas üpris hõivatud, ent see hakkab muutuma natuke ahistavaks. Rahvuslikkus on midagi, mida ei pea tootma - ta saab sellega ise suurepäraselt hakkama, kui ainult veidi ohelikku lõdvemaks lasta. Ent teisest küljest on jälle tore, et on vabalt kättesaadav see väärtus, millest meid ligemale pooleks sajandiks ülekohtuselt ilma jäeti (kui rahvuslikkuse taha maskeeritud propaganda välja arvata).Huvitav, kas see ajajärk nägi 19./20. sajandi lõpus samasugune välja, lihtsalt praegu me ei tunne seda ära? Võib-olla saja aasta pärast...

Muuseas, kõik diktatuurid on ühtmoodi õudsed ja võikad, aga ka lapsikud ja naljakad.

Muidu... Läänerindel ei ole enam muutuseta.

hei, hei, hei,

tunne ära -

sa oled õnne tipul!

?!

2010-02-08T22:43:00.003+02:00

Ärkasin hommikul ja olin kohe väga segaduses.
Enam ei tea, mida ma tahan või kuidas või miks.
Maailm on nii suur, võimalusi on nii palju!
Ma olen väga väike.
Ma ei oska valida.
Ma ei tea, mille vahel valik on antud.

Või kas üldse on minu kätes millegi otsustamine.
Sõnad!

Mida sõnad üksi tähendavad?!
Teod!
Mis on tegu ilma sõnata?!
Vihjed... Vihjed sumbuvad niikuinii ükskord.

Kui pole jätkunud julgust.

Või vastupidi: olles hammustanud suurema tüki kui hetkele kohane.
Liiga paljul on praegu ühine nimetaja.
Pole võimalust põgeneda.
Ma olen headusesse ära eksinud.

silmad

2010-02-07T14:26:00.001+02:00

Mul ei ole täna head algust ja nii ma siis ei alustagi.

Kõik sissekanded on tegelikult ju hoopis lõpud, jälle ühe eluperioodi väike kokkuvõte.

Lõpu algus?

Järjekordselt üks uniseid nädalavahetusi, isegi lumi langeb akna taga praegu kuidagi laisalt. Ma olen terve hommiku kuulanud raadiot, ma mõtlen, saati sellest ajast, kui suvatsesin ärgata. Kohtusin eile umbes kuuendikuga inimestest, kes veel hiljuti kuulusid mu igapäevaellu. Uuendasime tutvust, kui nii võib öelda, sest tutvuseks see kõik millegipärast jäänud ongi. Seejuures värvikaks tutvuseks! Ei oska kurta, sõlmisin muuhulgas suhted Tartu kõige väiksema kõrtsiga. Lutsu Kommer!

Vahelduseks rööviti mind ära ja pandi uiskudel jääle.

Mul pole ühtki sinikat. Siinkohal tervitaks krabipulka.

Ööülikool. Mikk Sarv, mulle meeldib, kuidas ta keeleväljendeid järjekindlalt moonutab, painutab ja avardab, nii et nad küll esialgsest tähendusest veidi kaugemale liiguvad, ent mingil kummalisel moel selle lahti seletavad. Ja oli veel üks teine saade, mis mängust ja loovusest jutustas. Sest mida minagi päevade kaupa muud teen, kui mängin - mängin helidega. Mäng on lihtne tegevus, selleks pole õieti vaja muud kui head ettekujutusvõimet. Kõik muu tuleb iseenesest. Ma ei tea, miks me selle endale nii keeruliseks mõtleme...

Ongi vist kõik.

Mida rohkemat ma õieti neilt päevilt lootsingi?

Nüüd on õieti algus käes.

Uus algus.

minu laule vist teavad siin kõik

2010-02-02T21:34:00.004+02:00

Mu nädalavahetus lõppes esmaspäeva öösel kella nelja paiku. Uus nädal algas kell seitse. Päev oli pisut uimane, muidugi. Seal liikusid mingid inimesed, kelle koostööga ma polnud arvestanud ja siis need, kellega ma olin arvestanud küll, aga nad trügisid end õhtupoolikusse, mil ma veel päris ei maganud, aga polnud enam ka ärkvel. Tark tegu oli minna kontserdile, kus - tuleb kurvastusega tõdeda - paari viimase teoseosa jooksul tegelesin pigem silmade lahtihoidmise kui kuulamisega. Aga see reedeõhtuöine rumm õunamahlaga, millest kõik alguse sai, oli üht väsinud päeva väärt.

Reedest on veel õppetunde. Nüüd ma siis tean, mida tuleb teha, et mõtetes mitte valele rajale sattuda: lahendada harmooniaülesandeid. Tonnide kaupa harmooniaülesandeid. What a way to have fun! See on loomulikult kahtpidi kasulik - saab ehk ülesanded ka selgeks. Siiski, eksami jätaks sel aastal vahele.

Väljas võib võtta lumevanne, see ei üllata enam kedagi, vist. Tegin eile tuisus vahelduseks ühe käigu, mis igapäevaellu ei kuulu ja see oli viga. Lumega. Väsimusega. Sumpamine. Midagi ei näe. Vaja on kohale jõuda. Olin väike ja imestasin, miks suurtele inimestele ei meeldi hanged tänavatel, see, et midagi sajab silma-suhu, teed on lahti ajamata ja kõik muu. Nüüd ma olen suurem. Alati on kiire, nii kiire! Tõtta, muidu ei jõua!
Kas elu jookseb eest ära?

Küünlapäev olla esimene naiste püha. Et naised võivat siis lulli lüüa ja kõrtsis käia. Mida mina täna tegin? Koristasin, töötasin ja käisin koolis - olin tubli, vahelduseks. Ilusaks saamiseks tuleks täna punast jooki juua. Kõrtsis jääb käimata ja Püssi Punane seetõttu joomata. Arooniamahl!
Raadiost tuli kesk päeva nii ilusat muusikat, et hakkas lausa füüsiliselt valus.
"Ajavoogude sees kannab mind elu lootuste laev..."
"Ainult õnn ei otsi meid, õnn ei salli rohtund teid, õnne kindlusesse ise peab leidma tee..."
See Tartu rahu püha päev on tõesti eriline.

Laulud!
"Tooli kõrval tool on üsna tavaline nähe ja see, vaid see, vaid see ja see oli ainus ahel, mis viis meid tantsima veel..."
"Kord sinu suust tahaks kuulda ma, kas päikese kätte sa said..."
"Jääb püsti tugev puu, kuid muud ei jää, sest torm on karm, tal hoopis puudub halastus, ei võta armupalveid kuulda torm..."
Need on ühed teised, teiste päevade laulud. Ma olen millegi võrra jälle rikkam.

"ainult õhk on me vahel nii puhas ja hõre, et üleni päris sind näen,

kuid ses õhus on ees valgest valgusest võre

ja ma kardan, et sirutad käe

ja tuuli vaid tunned, sest mind ju ei ole

tuul on kõikjal ja tuules üks lind

sulle laulab, et midagi muutunud pole

ära taipa, et polegi mind.

/.../

sina hellitad tuuli, sest mind ju ei ole

tuul on kõikjal , helesinine tuul

ära kutsu mind, ma niigi sinuga olen

lumehelbena sulan su suul."

Olematu laul.

Ainult lihtsad asjad ei vea alt.

2010-01-28T22:02:00.002+02:00

Mu toanurgas mängleb üks armastus. Kolme apelsini vastu. Muide, Eesti oma ooperiteater näeb kaugelt välja nagu midagi suurt. Nagu välismaa, see igavene eeskuju juba aegade tagant. Ning seal on põnevaid nurgataguseid: tiitrite ja kingaliistude, parukate ja kostüümide ruumid, esimesed ja viimased rõdud, orkestriauk. Ja võib-olla, lihtsalt võib-olla, ka oma heatahtlik ooperifantoom. Uskuda ju võib. Aga seda, mis toimub laval ja kuulajate kõrvus, ma parem ei arvusta: pole pädev.

Kui ma temaga esimest korda kohtusin, ei uskunud, et võiksime edaspidi üldse läbi saada. Ja siis ühel päeval - õige pea - hakkas ta järsku naerma ning ma sain teise esmamulje veel. Väga hea. Inimene, kes oma isiksust teistele odavalt ära ei anna. Ma ei usu, et ta oleks persoonide suhtes väga valiv, kuid ta paneb sind proovile. Tunned end hetkeks ääretult väikesena ja kui katsed läbid, oled vastu võetud salapärasesse liitu. Ta on isegi varmalt nõus sulle lehvitama. Tahaks ka olla nii... Nii -

"Today, I freaked out because I thought the house was on fire when I walked inside and saw smoke. Then I realized my glasses were fogged up."
(mlia)
Tõepoolest, see on väga igapäevane, eriti hommikuti need hetked, kus ma kobamisi teretan, teadmata alati täpselt, keda. Mu muusikaline teekond on mind "Red Hot Chili Peppers´ini" viinud. Ma mõtlesin, et nad ei meeldi mulle, aga plaati kuulates teadsin kuidagimoodi väga paljusid lugusid ja kõik olid vahvad. Kummaline. Ent sellest, kuidas "Luikede järv" on võimalik "Kurgede kargamiseks" tõlkida, ma ei hakkagi vist aru saama.

Ning mis on mu hommikud? Armastus ja hirm.
"Mis minust nüüd saab? Mis minust nüüd saab? What happens now?"
Ega midagi.

Võta klass ja proovi:

ehk läheb õnneks!

kummituse serenaad

2010-01-26T13:57:00.003+02:00

Vaata mulle silma.
Mida Sa näed?
Maailma rõõmsat peegeldust, ilmselt. Aga mis ma ise kõige selle all olen?
Ka õnnelik, jah, seda esmajoones.
Sellest siin saab täiesti tavaline blogipostitus, umbes selline, nagu nad peaksidki olema mingi üldise väljakujunenud idee poolest. Natuke virisev, kokkuvõttega, et tegelikult on kõik ju parimas korras.
Manduma hakkan, vaat mis, midagi reaalset tahaks.
Läksin eile kell 10 magama, sest kui ei ole muud, on alati unevõlg.

Seekord oli ka muud.

Võtaks end kokku?

aga kuidas, kui peas on umbes üks mõte või vähemasti selle variatsioonid?!
Ma tüütan iseennast ära.
Eelkõige. Ma tean, mul on originaalsust vaja! Pikka aega on kõik niisamuti.
Veidike draamat ei teeks varsti enam paha;)
Aga niikaua, kui on veel tunde, kus arvestusi saab "Kukupai" mängimise eest, olen päris rahul.
Joon siis parem kuuma teed.
See aitab.
Kõige peale.

Sellise ilmaga hoidu armastusest, joo kuuma teed.

2010-01-23T23:28:00.003+02:00

Ma elasin viimasel ajal natuke õhust ja veel millestki muust. Sõprusest, kommidest ja vitamiinist. Vist. Väga mittemotiveeritud nädal oli, päris nii, et peotujugi polnud. Neil hetkeil ma ei mõelnud ilmselt mitte millelegi, mis tomus. Või natuke ehk ka, aga siiski ei, ühesõnaga ei tea. Täielik autopiloot, kõik need liigutused. Järgmine päev oli väga H-duur, kuigi ma olen viiulimängija ja mitte klarnetist. Tubliks hakkasin poolteist tundi enne aja lõppu. Tegijal juhtub, vist. Olijal.

Muidugi, kes käsib käia Lätis tantsuööl, üpris eesmärgita, lihtsalt teadmisega, et küllap see hommikuks ikka selgub? Ja tööd tehes kohvi juua ning poole ööni "Plaadipõgenikku" kuulata?

Kes käsib?!

Reedel käis õpetajaga alateadlik vaidlus, mille käigus mina üritasin selgeks teha, et ma mitte midagi ei oska, ja tema, et oskan ikka küll. Noh, nii on igal juhul parem variant kui vastupidi.

Ja siis tutvustati mulle veel uut laulu, mis oli nii traditsiooniline...ballaad(?), et tundus suisa originaalne. Sellest, kuidas sinule joonistada sõnu, sest viisist ei küllalt vist saaks. Ketrasin seda oma mahamängijas ja kui ma juba midagi kümneid kordi kuulan, siis tähendab see, et lugu on minu jaoks eriline. Või on ta mul vaja ära õppida. Üks kahest.

See on ju sama asi, kokkuvõttes.

On üks isa, kellel on tütar, ja see isa teretab mind oma lapsele vastu tulles alati rõõmsa naeratusega.

Kui palju ma ka mõtleks, ma ikkagi ei mõtle välja, kes ta on.

Nii ma siis ütlengi lihtsalt: "Tere!"

Ma võiks muidugi, jah, veel igasuguseid asju kirjutada, aga ei ma oska. Rohkem kui iseenda lugu.

Ent uus öökapiraamat on mul küll: "Eesti ajalugu".

Sellega ei tule und peale.

Ausalt.

Njäu.

Pessoa-lubadus

2010-01-18T22:02:00.003+02:00

"Ma ei tea, kas taevakehad määravad midagi siin ilmas,

või kas kaardid - "

Jah, ei tea, võib-olla nad määrasid, kui ma mõtlesin ühel hommikul Tartusse sõites, et võiks endale raamatu lubada. Otsustasin veel äragi, et just SELLE, sest SEE kirjanik on just SEE, kes hästi kirjutab. Kahtlemata. Ning kui ma olin SELLE raamatu risti-põiki läbi sirvinud, siis mis juhtus?

...

Mul hakkas rahast kahju.
Jah.
Koi,

sest minu arvamust pidi oli see lihtsalt natuke kirjanduslikumas kuues jutustusemõõtu blogipostitus. Poleks kuigivõrd eetiline hakata siin iseloomustavaid parameetreid jagama, sest üldiselt on autor ju väga mõnus ja mingi teksti väärtuslikkus või mitteväärtuslikkus on kohutavalt subjektiivne.

Ja kui ma siis olin mööda kauplust veidi aega pisut segadusse aetuna ja pettununa ringi jooksnud, võtsin lõpuks nii muuseas ka Pessoa "Tubakapoele" pilgu peale heita. Ilmselge ahastuse tagajärg, sest üldiselt ma väldin tõlkeluulet. Miks? Võimatu on, et värsi lõpusõnad riimuks eesti keeles niisama hästi kui parasjagu tõlgitavas keeles. Ja kuigi me võime neid asendada - originaalne sõnamäng jääb olemata. Tõsi, mõtte saab üle tuua küll, aga siis võiks seda juba samahästi proosas teha. Kuidagi ei esinda mingi tõlge minu jaoks enam autoriluulet. Tõlkija suva!

Niisiis: ma heitsin pilgu peale.

Ja hakkasin pooldama. Küll mitte kogu eesti keelde tõlgitud luulet, aga seda üht kindlat küll. Põhjuseid mõned on. Selles raamatus ei ole riimluulet, või kui, siis piisavalt hästi ära peidetud, aimatav. Eestindaja on Õnnepalu. Ei, see pole mu pime vaimustus, lihtsalt tema sõnakasutus ühildub minu omaga. Ja Pessoa (1888-1935) oli oma ajast ees. Tema mõtted on meie mõtted praegu. Ei usu, et teda oleks omal ajal õigesti mõistetud. Ja kuigi ta püsis terve elu enam-vähem täieliku käpardi staatuses, on tema ja ta kõigi identiteetide (peale Pessoa veel neli, muuseas: üks neist kirjutas vaid proosat ja üks oli laevandusinsener - kas polnud põhjalik mees?) kirjatöö hämmastavalt hea.

Ilmselt ma jäängi seda armastama. Mis muidugi ei tähenda, et "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" kuhugi ära kaoks.

Aga kust ma muidu oleks saanud kinnitust, et
"Kõik armastuskirjad on natuke tobedad."
või
"Õhtul enne ärasõitu mitte kuhugi
pole vähemalt vaja kohvreid valmis panna."
või et
"ma olen iseenda summutatud saatemuusika.".
Ja üks, mida minagi usun:
"Mis me oleme? Laevad mis teineteise lähedalt mööduvad
öösel
mõlemal pardal elu, järgimas valguspoide rivi,
ja kumbki teadmas teisest vaid seda, et seal on elu, ja
muud mitte midagi.".
(Fernando Pessoa "Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused.", Kirjastus Pilgrim, 2009)

Nüüd on sinu kord

2010-01-16T00:03:00.002+02:00

"Ma olen nagu lind. Ma olen parem kui lind. Ma olen..." ta näis viivitavat, et sobivat sõna leida, ja jätkas siis ruttu: "Ma olen armas väike toonekurg."

Kas kõik on hästi?

Muidugi on kõik hästi, mis võikski praegu olla korrast ära?

Midagi head on ju alati puudu, ja tegelikult ka midagi head üle, kuigi, tõsi, seda viimast on raskem, kui mitte võimatu, märgata.

"Teisest küljest ei saa kirurg operatsiooni selle pärast pooleli jätta, et ta kardab patsiendile valu teha. Aga miks tehakse kõik operatsioonid elus ilma tuimestuseta?"

Jah, mul on ainult kahju, et polnud õhtul päris kõigi meelte ja mõtetega asja juures, mõned detailid loost läksid kaduma. Ja veel mille pärast? Sündmuse, mis polnud kokkuvõttes ei juhuslik ega ka vaeva väärt. Kahju, kahju sellest ebaõnnestumisest, aga üle aegade pidi ta ju tulema ka. Ainult ma ei viitsi enam uuesti alustada. "Mõtle vähem, armas. Need, kes on olulised, tulevad ükskord ikka ringiga tagasi." Mu ainus soovitus, mis on aastaid paika pidanud. Ma olen seda tunnet kogenud. Hea on.

Peab vaid jälgima, et ei unustaks teisi inimesi oma rõõmude vahele ja muredesse. See, kas teate, on alati üpris reaalne oht. Põhimõtteliselt on hea omada mingit ettekujutust universumist väljaspool iseenese mina. Nii kaua, kui mäletan, on ta mul ikka olemas olnud, see väga lai vaade, ning seetõttu tundub kõik Maal olev vahel ikka ääretult tühine. Kui selle ideega liialt kaugele minna... Ei taha vist teada.

Hakkasin tegelema Elleri ekspressionismiga, see muusika kolis juba hinge. Ja kuigi kirjapilt on primitiivne, on ta oi-kui-keeruline esitada! Muuseas kuulan Shaggy´t. Kummaline lemmik kogu muusikavalikust. Ka üks neist asjadest, mis tuli, et jääda. Naljakas.

"Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all "Meie kartmatute rännumeeste saagad". Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees."

(E. Hemingway, "Kellel on ja kellel pole")

Sellest, kuidas igas sadamas on alati üks eestlane. Irooniline, minu meelest. Mitte just lõik, millega uhkustada.

Ja ei, neis raamatuis, mida ma loen, ei ole enamasti pilte!:D

Emohetk. Nolifer. Justkui mingi eelmise jaanuari järelkaja.

Pagana elu, nagu oleksid kirjutanud Hemingway ja Remarque.

Või: võta rahulikult.

is there anybody in/out there?

2010-01-13T22:07:00.002+02:00

Hakkasin jälle koolis käima. Arvestused, mõtlete? Loengud? Oh, ei! Täna, näiteks, oli esimene ja ainuke tund kell kuus õhtul. Aga aeg? Aeg ikkagi kaob kuhugi ja ma jõuan hilja-hilja surmväsinuna koju. Ja kui siis hakata mõtlema, mida ma ometi varahommikust saati tegin, siis tundub, et eriti ei midagi. Kõik kuidagi seisab... või siis mitte. Kummaline.

"Good times are coming

I hear it everywhere I go

Good times are coming

But they´re sure coming slow."

Houellebecq´i "Võitlusvälja laienemine". Raamat sai enne läbi, kui ma teda lugema jõudsin hakata, kuigi mõni lause oli üpris asjalik. Ja ühel õhtul vaatasin uuesti ka "The Wall´i". Tundub, et eelmisel korral ei saanud ma sellest üldse õigesti aru. Või natuke sain ka, aga inimesed olid veidi pahad ja olukord teine.

Praegu on küll vahva. Mul pole küll eriti muud kui kool, kool, aga see on ka üks toredamaid õpiaastaid mu elus. Võib-olla sellepärast, et traditsioonilisest õppimisest on asi hoopis kaugel, kui "klaveri esteetika" välja arvata. Ja see, et umbes nelja kuu pärast on jälle üks riigieksam. Miski ei takista meid valimatult kõigest rääkimast ja tundi segamast, umbes nagu 13-aastased. Aga mõni ime, et tunne on nooruslikum, sest ühel päeval me mõtlesime välja: mu ümber on enamasti 2-4 aastat nooremad inimesed. Ja tõsiselt tore on!

Armas.

Kokkuvõttes on elu praegu armas.

Armsust suurendab ilmselt imekaunis talveilm.

Kuhu mu sarkasm sulas või sinised esmaspäevad?

Mitteminulik.

Nüüd ma tabasin ühe ime tõesti:)

fantaasiatants

2010-01-07T23:50:00.004+02:00

"Ilm on täis ilu ja lugusid. Ilma ilu hargneb lugudeks silmamise kaudu. Ilusad lood tahavad edasi kõnelemist ehk lugupidamist. Ilmasilmaja peab oma lugudes ja silmas alles kõike head ning ilusat, mis ilmas nüüd või varem, meil või mujal lugudeks on lahti hargnenud.

Ilmasilmaja on lugudevestja. Lugudevestjaid ei maksa uskuda, nad ei kõnele eales tõtt. Kuid nende lugusid tuleb hoolega kuulata ja lugeda, sest seal on tõde sees."
(Mikk Sarv "Ilmasilmaja")

Ma tegin oma kaitsemärgiga tassi sisse teed, kütsin toa natuke soojemaks, istusin mineviku stiilist inspireeritud kodus voodile, peitusin sõba alla (sest põhjamaiselt külm on ju veidi ikkagi) ja neelasin selle raamatu sõnad endasse. Akna taga oli sügav öö. Omamoodi silmajad oleme kõik, aga siiski ma mõtlen, et olles maailma ära vaadanud, tahaks ainult vaikida, sest enam pole midagi öelda - kusagil on keegi ikka ette jõudnud. Või ei ole meist keegi praegu veel sealmaal? Kuhu me kiirustame? Inimestel on nii palju erinevaid põhjuseid ja ometi kõik, mida ma tegelikult päevade kaupa teen, on see, et püüan neid ära arvata.

Ja võib-olla, kui ma sellest "Sina oled Taaniel Tina" laulust oma peas lahti saan, mille olemasolul seal pole tegelikult suuremat tähendust kui see, et kõigel on tähendus, siis võtan ehk ette järgmise nimekirja, mis mu märkmetesse poole aastaga siginenud on:

Eagles- Waiting in the Weeds

FRIGG - Meltaus

MIRIAM STOCKLEY AND LONDON P.O. - Cantus-Song Of Aeolus'

Alexander Rybak - Funny little world

Pantokraator - Tule, tule

Regina Spektor - On the radio

FRANK NIMSGERN - Lovely Toys (instr)

BRIAN MCFADDEN AND LEANN RIMES - Everybody's Someone

Kas sellel on tähendus? Ei.
Mul pole lihtsalt suuremat öelda, sest praegu on täpselt see aeg, kus elu seisab: midagi ei toimu. Ja - ehk esimest korda? - ma naudin seda.
Fully recovered?
May just be.

How to escape from a locked room?

2010-01-04T22:39:00.004+02:00

Mul on hästi palju vastuseid, aga ma ei saa neid vastata, sest küsimusi ei ole! Aga kuna tagajärjed ei saa tulla enne põhjuseid, siis need seosed on olematud (nagu vastupidised on olemas). Ja lõpuks, mitte miski ei tähenda midagi, positiivses mõttes. Kannatlikkus tasub end ära.

Ärkasin hommikul üles - ja hea oli, sest ma nägin nii jubedaid unenägusid: muusikaolümpiaadist eelmises, selles väga eelmises koolis ja inimesest, kes on ja teisest, kes võib-olla on ja üleüldse, ma tegin seal kõike valesti, üritasin parandada ning rikkusin veel rohkem ära. Tegin silmad lahti ja mõtlesin, kuidas ma siin üksi hakkama saan, oma suures, siiski veel natuke võõras kodus. Ning siis alles meenus, et tegelikult ma ju elangi üksi, juba neljandat talve! Ja veel, et ega ma lõpuks nii väga omaette polegi - vanavanematega seina, kitsedega akna taga.

Mul on winter wonderland´i vaade akna taga (miks ma järjekindlalt kipun inglise keelde?) ja toas keedan "Bengali tuld", kütan pliiti ning põletan küünlaid. Püromaan. Võib ju ka mere äärde minna, kuigi merd eriti ei ole - on jää.

Eelmine aasta oli ime.
See aasta on imeline, kui me ta imeliseks mõtleme.
Nüüd ma just tegingi avastuse:
ma olen ikka veel keskkoolis.

"IT WAS ME

who stuck chewing gum there,

switched price tags,

swallowed all the tooth paste,

pointed the Japanese guy to the wrong street,

had the answers up my sleeve,

drew genitals on the wall,

kept putting the clock forward,

broke wind in class,

smeared dog doo on the bird house,

grew fungi,

fed the mice,

freed the hamster

and ran over the pigeon!"
(nobodyhere.com)

Jah, mina.

Teeme, et see kõik on mängult päris, et oleks natukenegi lihtsam.

Tomorrow's life is too late. Live today.

2009-12-30T12:32:00.001+02:00

"Sinna, kus leidub midagi muusikale lähedast, sinna peame jääma. Elus pole midagi püüdlemisväärsemat kui muusikatunnetus, kaasahõljumise ja pulseeriva rütmi taju, mis loob harmoonia ja õigustuse olemasoluks. Kui me selleni jõuame, siis avaneb meile maailm, mida me muidu ei hoomaks."

Nõnda on Hermann Hesse kõige muu hulgas arvanud muusikast. See raamat nende tekstidega jõudis minuni väga armsal kujul ja nüüd ma siis loen. See polegi kerge, sest ta räägib vahel väga pikkade ja tähtsate sõnadega mõtteid, mida võiks ühe lausega kirja panna. Ent selles seisnebki Hesse võlu, kuigi tõsi: mõnikord saab kirjandusjanu kiiremini rahuldada Pessoa luulega. Aga Hermann on minu meelest autoriteetsem, ta kirjatükid on kaalukamad ja Pessoast ma räägin teile ükskord hiljem.

Ma olen ka puhku mõelnud, et mis see muusika siis on, või kirjandus, ja miks ma nende küljes olen. Võib-olla see tunne, mis enamjaolt õhtuti peale tuleb, kui oled terve päeva Väga Asjalik olnud. Tead, et midagi on puudu. Lähed ja kuulad, lähed ja mängid, loed ja kirjutad. Ning saad jälle üheks tükiks kokku. Raske on ainult siis, kui rõõm muutub kohustuseks. Seda ka juhtub.

Tartu maanteel ühe bussipeatuse juures on maja, mille tagahoovi olid kellegi käed ehitanud kümneid lumememmesid. Nägusid neil polnud (või olid kõik laane poole - teelistele varjus?), aga nad olid kahtlemata lumememmed. Ja harali lehtpuude vahelt paistavad väikesed lumised kuused praegu ääretult hästi välja.

Jõudsin veel mõnda mõelda...

Võib-olla ma olen nüüd muutunud tagasi selleks, kes olin kuueaastaselt.

Sunniviisiline rohkem Ise-ks olemine.

Karta ei tohi

ja enam ei.

talvetee

2009-12-27T14:36:00.004+02:00

Mul on akna taga postkaardivaade.

Jõululumi sadas alla, pilku heites, muidugi.

Puutuda ei tasu, muutub veeks.

Neil viimastel päevadel koolis...

ma ei teinudki vist muud, kui käisin

valikuliselt külas kõigil,

kes harjutada üritasid.

Kaks päeva,

üks päeva,

pool päeva eksamini.

Ja siis korraga oli terve riidehoid täis väikeseid,

lärmakaid ja võõraid lapsi.

Üks neid lõppe, mil järgmine algus on juba teada.

Koju!

Vanus ei loe, kui on vaja lumememme ehitada või

libedal teel liugu lasta.

Võib-olla peaksid sa siin olema - mu 15 küünlaleegiga tubades...

Ma enam ei tea, kumba rohkem tahta: rahu või melu.

Kõik on nii kaugel!

Praegu ei loe, milline mu hästiütlemine on,

kui ükskõikselt kõlab vastus.

Ehk arglikult, jah, pigem.

Kui näeme, siis saab selgeks

või siis jällegi ei saa.

Sest haigusel on ka kaks väljundit -

tervenemine või surm.

Eks soovidki on omamoodi haigus.

Headele inimestele küpsetasin mõned piparkoogid,

sööge neid siis silmadega.

Senikaua.

Tehtud mitte lihast ja luust - hoopis udusulgedest ja õhust.

2009-12-19T11:05:00.002+02:00

Söön Itaalia šokolaadi ja joon Itaalia teed, see on enam-vähem kõik, milleks ma hetkel võimeline olen. Sest lugedagi ei suuda grammigi rohkem kui mylifeisaverage.com´i lühikesi lugusid. Pöörane nädal, kus vanade võõraste aegade inimesed ilmuvad ja üpris meeldivalt üllatavad. Või kõik need uued, kelle tõlgendamisega on raskusi, sest nad ei peegelda veel päris otseselt. Ma pean jälle arvestama inimeste vanustega, kuidagi kõrgel on olla. Kahe päeva jooksul olen olnud vaheldumisi võimatult õnnelik ja ääretult pettunud. Heade mõtetega on raskem und leida, ebameeldivaid ideid on sinna palju kergem kirjutada. Kummaline on tunda muid tundeid peale alalise tasakaalustatud rõõmsameelsuse, ma ei uskunud, et olen selleks võimeline pärast kogu seda tuimust. Aga näed...
Korraga hästi ja halvasti olemine on veider küll. Kuidagi on nii, et kui ma nüüd kohe midagi ei tee, siis see maailm, mida olen paari päevaga tundma õppinud, variseb maha ja midagi endist või uut sinna ka asemele ei saa. Mul tuleb kolm nädalat katkematut mõttelõnga.

touchy-touchy

2009-12-13T18:43:00.002+02:00

Nüüd on see siis läbi. Aga millest ta koosnes, kas me täpselt mäletamegi: uned olid ju vahel nii lühikesed. Mõnikord saavad nad kohvikuukse taga seistes minust võitu (või hoopis see kujutlus oma suurest mugavast voodist?) ja ma pööran kannal ringi, kadudes ududest läbi koju. Aga kui reede õhtu kätte jõuab, võtab eestlane poest paki kama ja kolm keefiri ning läheb tähistama. Kama on püha.

See nädal on kuidagi väga palju andnud ja väga vähe võtnud. Teiste kodud tuuakse mulle jälle läbi lõhna tuppa. Kõik oma valehäbid tuleb nüüd ära unustada, vastastikused asjad ei tõesta midagi, tunda tuleb! Ja võib-olla on mõned elud nii igatsusse uppunud, et peavadki endale kõiksugust ette kujutama. Ma tunnen end kuidagi tasakaalukamana, ent mul on ka paar kogemust rohkem. Ega ma praegu ei kaeble/uhkusta, lihtsalt üritan oma eelnevast elust uutmoodi aru saada.

S e l l i s t e l pühapäevadel on natuke raske enda eest vastutada, kõige hullemini ei kukkunudki välja õnneks. Kontserti olid kuidagi valed inimesed kuulamas. Tähendab, mitte valed, vaid ma nägin igas neist kedagi hoopis muud. Ei ole selle publiku näoga enam harjunud. Lisaks veel see, et on iseloome, kelle juurde kuulub rangelt ainult üks käitumismall, mille me koos, mina ja tema, oleme välja arendanud, ning selle muutmine on natuke nagu intiimsest piirist üle astumine. Kahe väga armsa, veidi sarnase, ent siiski põhjalikult erineva, inimese mudelid kippusid täna segi minema, midagi pöördumatult ohtlikku siiski ei juhtunud.
Hoia oma laiendused õigetes piirides.

Kõik algused näikse algavat ühest mängust.
Aga kas see ongi üldse algus, me veel ei tea.

Did I get less lonely or did I just get used to being alone?

2009-12-09T17:15:00.001+02:00

Tere hommikust!

Ma alustan oma üheksandat detsembrit nüüd teist korda. Esimene ärkamine poole öö ajal oli hämmastavalt talutav. Kui ma end neil päevil kohtan, siis ikka ainult oma mugavas voodis. Ülejäänud aja ma ei ole mina. Ma kuulen selleks päevas liiga palju, ei ole kaks ja pool heli, on miljoneid rohkem. Ükskõik siis, kas annan juba ette ebaõnnestumisele määratud kontserti, mis siiski küllalt kenasti välja kukub või istun Tallinna Kammerorkestrit kuulates TÜ ajaloomuuseumis. Esimene kord, kui Vivaldi "Aaastaajad" olid tõesti nii huvitavad, et veerandi peal ei tekkinud tahtmine hakata kava lugema ja närviliselt nihelema. Noh, ja siis on veel need ülikooli aula kontserdid, millest teist ma küll natuke kardan, sest viimane, kuigi ka ülevaatlikkuse mõttes põnev, kestis 3 tundi. 90 ei ole ikka tõesti lihtne saada. Enamik inimesi selles vanuses kaotavad jõudu, aga koolid näikse justkui juurde saavat. Ümberringi on nii palju tajuda. Neid elukatkeid, mis kuidagi kasuks tuleks, on raske ära tunda, ja neid, mida oleks parem mitte teada, liiga lihtne meelde jätta. Mõned tegevused on plaanitud. Proovid on plaanitud. Kontserdid on plaanitud. Tantsuklubi on plaanitud. Huvitavad loengud on plaanitud. "Helleri" kohviku valgusreklaami ja lilla sisustuse nautimine on plaanitud. Aga teisipäeva lõpetamine Püssirohukeldris ei olnud plaanitud!... Kuigi oli vast enim nauditav. Ent siiski, pooled päevad ma katsetan heaks viiuldajaks olemist stiilis: a) me pole seda kunagi nii kiiresti mänginud, b) mis lugu s e e veel on, ma pole seda eales näinud. Õnneks on mul mõlemaks kavaks toredad puldinaabrid, kes ärkvel ja rõõmsad hoiavad, kui jõulukohv seda tööd üksi ära ei jõua teha. Väga vahva on!

Ma ei ole oma korterikaaslasega üle 24 tunni vestelnud. Ta elab kõrvalruumis, aga me ei saa lihtsalt kokku!

Kas keegi mu kallistust tahaks, neid on üle...

hõbehall kirdetuul

2009-12-03T22:20:00.002+02:00

Ja nüüd on mul vaja julgust, et ära oodata.

See, mis peab tulema.

Või see, mis ei pea minu jaoks mitte tulema.
Üks õnnelikemaid hirme.

Kõikide asjade algused on väikesed.

2009-12-02T21:20:00.001+02:00

Appi, elu on nii keeruline! Ma ei oska teda enam igal minutil elada, aga samas justkui teeksin seda. Ikkagi. Kõigest hoolimata. Inertsist. Ja ma olen kahtlemata rohkem elus kui eelmisel nädalal. Kuidas see nüüd siis on: et ma torman mööda ilma ja inimesi ringi, jõudmata sealjuures tähele panna, veel vähem mõelda? Nii vist, jah. Ah, sellest siis tekibki naljakas tunne, et see pole mina, kes viiulit mängib, ja klaverit, ja kirjutab esseesid eelnevast elust, mis rohkem küll motivatsioonikirju meenutavad. Happy, happy, happy, kõik on nii hästi, et natuke raske on uskuda. Aga kui mul näiteks rektorite ja presidentide ja Riigikogu spiikrite ees debüteerimisest aega üle jääb - sest seda, uskuge, ka juhtub - siis vaatan, kui kaunis on jõuluaegne Tartu. Kõik need tuled, Jõmmu, kuusk, isegi raekoja kellad on pühademeeleolus. Olenemata sellest, et vahepeal ei saa aru, mida väljas täpselt sajab, kuigi kindel võib olla, et midagi seal ikka sajab, on kohvikud, kus pakutakse kirsimaitselist teed, just õiged kohad "tunde" tekkimiseks. Või siis jällegi on "Boston". Kodu on inimkatsete labor, sest tund aega varem üles tõustes- selleks olen ka sunnitud, oh elu! - oleks loogiline see aeg hiljem tagasi võtta. Aga kaks korda ühe päeva jooksul ärgata on ikkagi talumatu piin, sest ühel neist kordadest on alles pime ja teisel hakkab juba pimedaks kiskuma. Veel on vaja tubli olla ning juba on jõudu tubli olla. See on tore, sest mõni muusika on selline, mille intonatsioonitu esitamine oleks rüvetus.

Ükskõik, mis ka ei juhtuks, sa ju mõistad, eks ole?

2009-11-26T22:11:00.001+02:00

Edukas olen olnud sel nädalal mustsõstrateed juues ning kümneid kordi päevas orkuti ja facebooki accounte kontrollides, kuigi ma väga hästi tean, et ühest korrast päevas täiesti piisaks - sedagi on vahel liiga palju - ja et ülepea seal midagi põrutavat tavaliselt ei toimu ka. Üsna hirmutavas koguses olen vaadanud tarku videosid, kus tähtsad inimesed räägivad tarka juttu. Ma olen lugenud raamatuid ja mõelnud, et küll sõdade ajal oli elu kuri,

"Seal vastas põlevad just praegu meie teekaaslased rongist, kõik need, kellel oli palutud auto peale minna, samuti need, kes arsti juures tunnistati vanduse tõttu või mõnel muul põhjusel kõlbmatuks, samuti pisikesed ja koos nendega praegused või tulevased emad, kellest see juba näha oli, nagu öeldi. Jaamast olid nemadki läinud sauna. Neile oli samuti tutvustatud nagisid, numbreid ja pesemise korda nagu meilegi. Habemeajajadki olid samamoodi platsis olnud - nagu väideti - ,ja seepki oli kätte antud. Siis olid nemadki sattunud duširuumi, kus kuuldavasti olid samasugused torud ja dušid, ainult et sealt ei lastud neile kaela vett, vaid gaasi."

- Imre Kertész "Saatusetus"

sest mis s e e muud siis on. Samas tundub, et maailm väljaspool on ka nüüd veel, aastakümneid hiljem, võtnud nõuks kihutada mitte mööda allakäigutreppi, vaid -liugtoru. Aga ma olen nii sees kui sees, peadpidi oma rohelise teki all, kui tahan.

Mul on mõttetusteks aega ja mõtlemiseks, nagu tundub, et kunagi varemgi oli:
Teatakse seda, et üleval liigub aeg õige pisut kiiremini. Kas ma peaks kolima kõrgustesse, et rutusti heade aegadeni jõuda? Siis võiks ju jälle alla tulla ning nautida. Kui ma panen liivakella käima, siis pole sel aja kui mõiste/nähtusega rohkemat kui sümboolne seos. Nagu rongal ja kirjutuslaual puudub mõistlik vahekord. Sest liiva kukkumine pole ju midagi muud kui gravitatsioonist tingitud iga üksiku liivatera järeleandmine kiindumusele, millega ta eemalt Maad on vaadanud.