kellaviietee teises kuues

Suur kuri külm ilm langes mulle peale. Ma ei saanud teda ära hoida. Ma ei saanud ennast ka ära hoida. Suur kuri külm ilm ei paista Facebook´ist ja seda ei loe tavaliselt silmadest ka välja, sest need ei näita midagi. See on õnnetu lugu, kui silmad hakkavad maailma peegeldama, mitte sellest läbi nägema, sest siis tähendab see, et klaas on ees ja mina olen siinpool ja maailm on sealpool. Silma ju katki ikka ei löö, füüsiliselt vähemalt mitte. Aga see vaimne on kuradima raske.
Kole hea on mõnikord end haletseda ja siis jälle hästi tunda. Vahepeal on jälle mõnus üksi kevadist õhku nuuskida ja vaadata, kas saab nätske lumepalliga loigule pihta. Pärast tuleb tuisk ja mätsib kõik kinni, nii selle lombi kui tunded. Sool haavale, korp peale, ju järgmine kord näeme jälle!
Aeg-ajalt tundub, et teised on võrdsemad kui mina.  Ei nad näe, ei nad kuule, sõida sa või ära Kuule. Inimesi on uskumatult lhtne oma elust välja kirjutada, stsenaarium on muudetav. Aga kui seda minuga tehakse, siis hing tramburaitab. Ja mina tramburaitan sinuga, sest mõõt on täis ja sa jääd ette.
Noh, ja niimoodi see maailm siis mulle peale vajus, kass jooksis minu ja tema vahelt veel läbi, siis oli kõik. Kui sabaots veel välgub, saab kätte, kui mitte, noh... elame veel.
Mina ei tea, kas see on saabuv kevad koos oma väsimusega või sulamisega viivitav talv, mis ei las veebruariti end liiga hästi tunda. Säh sulle sõltumatust päikesest!

Siiski, see kõik on ju ainult mäng. Tuhkatriinu või Lumivalgekese või kurja hundi - vahet pole, sest mängija olen ikka mina. Ise enda rollis, kõiki teisi mängimas. Millal kadus viimane maskita inimene ühiskonnast?

"Keda aitaksid võõrad muinasjutud? Igaüks peab ise oma elu muinasjutuks tegema."
(Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng")

Küsimus on ikka ja alati sama:
kes me oleme?